Tartu potentsiaal on nutikas äris

Tartu ülikooli majandusprofessor Urmas Varblane. Foto: Margus Ansu

Tartu ülikool ja Tartu teaduspark tegid ühisuuringu «Tartu ja Lõuna-Eesti konkurentsivõime ja kasvualade analüüs», mis näitab, et Tartul on mitmes vallas, näiteks meditsiiniteenustes, suur kasutamata potentsiaal.

Uuring käsitleb perioodi 2002–2011. Üks autoreid, akadeemik ja majandusprofessor Urmas Varblane, kas praegu on Tartu ja Lõuna-Eesti majanduselu paremas või kehvemas seisus kui 2011. aastal?

Seis pole kindlasti kehvem. Pigem on suundumus paremuse poole. Eriti hea oli ettevõtetele 2012. aasta. 2013. aasta esimesel poolel tunti juba Skandinaavia turu nõrgenemist ja müügimaht ei kasvanud enam samas tempos.

Tohutut muutust pole toimunud, aga ettevõtted on pigem tugevamad kui 2011. aasta lõpus. Näiteks tootlikkus töötaja kohta on paranenud.

Mida üldistavat võib öelda aastail 2002–2011 sündinud muutuste kohta?

Tartus on tööstusharusid, mille osatähtsus on vähenenud. Näiteks mööblitööstus ja rõivatööstus. Rõivatööstuses jäi töökohti 700 võrra vähemaks, mööblitööstuses tuhat kohta – terve Tarmeko likvideeriti.

Juurde on tulnud töökohti metallitoodete tootmises, peaaegu 600. Kasvanud on haagiste ja mootorsõidukite osade äri: Respo Haagised, tungraudade tegijad ja veel mitmed. Ka puidutööstuses on tulnud lisaks paarsada töökohta.

Tervikuna võib öelda, et Tartu tööstus on võrreldes kümne aasta tagusega koomale tõmbunud, teenuste osa aga kasvanud. Eriti silmapaistev on programmeerimise rida. Tartu on selles valdkonnas väga tugev, juurde on tehtud 600 töökohta. Sinna alla lähevad näiteks Playtech ja Regio.

Teine suur kasvaja oli teadus- ja arendustegevus. Siia alla lähevad näiteks OÜ Tervisliku Piima Biotehnoloogia Arenduskeskus ja Nanotehnoloogia Arenduskeskus.

Seda uuringut sirvides jäi mulle korduvalt silma joogitööstuse suurepärane käekäik. Koos väiksemate joogifirmadega annavad Tartu joogitootjad veerandi kõigist selle valdkonna töökohtadest Eestis ja koguni poole Eesti joogitööstuse lisandväärtusest. Tartu linnapea peaks vist helistama igal hommikul erakonnakaaslasele Tarmo Noobile, avaldama tänu tubli töö eest ja küsima, kas saab kuidagi A. Le Coqi aidata.

A. Le Coq on hea näide Eesti ettevõttest, mis on rahvusvahelises kontsernis väga tähtsas, keskses rollis. Olvi kogu Baltikumi allüksuste suhtes on nad esirinnas teadmussiirdes, tootearenduses, turunduses ja üldse igasugustes uuendustes, andes ideid teistele.

See on pikaajalise töö tulemus. Seal on kaua koos töötanud meeskond, kellega Olvi grupp on ülirahul ja annab vabaduse oma ideid ellu viia.

Kas see analüüs tõi esile midagi sellist, mis teid tõsiselt üllatas – olgu heas või halvas mõttes?

Üllatav on see, et Tartu on suutnud päris hästi vastu pidada ja pole loovutanud Tallinnale positsioone näiteks teenuste valdkonnas. Logistilises mõttes on Tartu ikkagi väga ebasoodsas kohas.

Minu arvates on Tartu linna esmane ülesanne pidada lennufirmadega läbirääkimisi selle üle, kuidas lennuühendused käima panna. Teenustemajanduse, eriti teadmusmahuka teenustemajanduse puhul on see väga oluline. Kui lennuühendus, aga samuti raudteeühendus ei parane, ei pruugi kümne aasta pärast enam nii hästi olla.

Mis on juhtunud arvutite, elektroonikaseadmete ja optikaseadmete valdkonnas? Näib, et selle valdkonna firmad olid perioodil 2002–2011 kindlalt suurimad kukkujad, et mitte öelda täielikud hävijad. 2002. aastal andsid nad 29 protsenti oma ala lisandväärtusest Eestis tervikuna, kaks aastat tagasi kõigest kaks protsenti.

Olid Astrodata ja muud firmad, aga sisuliselt on arvutitootmine Tartus lakanud olemast.

Arvuteid põlve otsas kokku pannes konkurentsis ei püsi?

Just. Tuleb aga tähele panna, et see valdkond oligi väga väike. Seda ei saa võrrelda näiteks töötajaskonna kahanemisega mööblitööstuses, mis seostub Tarmeko lõpuga, ega ka toidu- ja rõivatööstuses.

Samas leidsin uuringust, et Eestis tervikuna suurenes selle valdkonna töötajate koguarv enam kui 1200 inimese võrra.

Siin tuleb silmas pidada, kuidas tootmisvaldkondi liigitatakse. Sinna alla läheb ka näiteks mitmesuguste elektroonikakomponentide tootmine. Konkreetseid firmasid ei söanda ma nimetada, aga siia paigutuvad näiteks sellised firmad nagu Ericsson.

See, et Tartus on tublid ja suhteliselt suured programmeerimisfirmad, on teada, aga see, et selle valdkonna palgad olid Tartus keskmiselt 19 protsenti kõrgemad kui Eesti programmeerijail keskmiselt, ilmselt mitte.

See näitab ilmselt seda, et Tartus on suhteliselt vähe tarkvaraarendajaid, kes pakuvad ettevõtetele lihtsaid ja rutiinseid tarkvaralahendusi.

Tartus pakutakse päris uusi platvorme. Suundumus on tõusev, sest Tartu ülikoolis on läinud hästi käima infotehnoloogia magistriõpe. See sisendab optimismi.

Metalliettevõtted on teie uuringu järgi olnud tublid tõusjad mahu mõttes: Tartu osa Eesti üldises mahus kasvas kolmelt protsendilt üheteistkümnele, Lõuna-Eestis tervikuna kümnelt viieteistkümnele. Aga lisandväärtuse loojaina jäävad siinsed metallifirmad valdkondade esiviisikust välja. Kas probleem on selles, et Tartu metallifirmad on olnud allhankefirmad ja nendeks jäänud? Tarvis oleks rohkem tooteid otsast lõpuni ise valmis teha?

Just. Paljud metallifirmad toodavad teiste jaoks ega saa kogu tootmisahela kasumit endale. Tarvis oleks saada ise allhanke tellijaks ja lõpptoote müüjaks.

Kas oskate tuua mõnd firmat eeskujuks?

Neid näiteid on palju. Toon suvalise, mis pole kahjuks Tartust: Palmse mehaanikakoda. Neil on keskmine palk üle 2000 euro. Tartu külje all on tugev ja tubli tegija Respo Haagised. Väga tubli on Kodumajatehas.

Lõuna-Eesti tervikuna andis 2011. aastal 38 protsenti kogu Eesti lisandväärtusest põllumajanduse, metsanduse ja kalapüügi vallas, 37 protsenti nende valdkondade käibest ja 41 protsenti tööhõivest. Kas need maalähedased alad ongi see lõunaeestlase kindel linn ja varjupaik, mis päästavad näljast ka siis, kui muu tootmine ja valgekraelised erialad hakkavad rappa jooksma?

Nii ongi. Selle taga on veel tõsiasi, et toiduvajadus maailmas kasvab. Kõigepealt see, et Aasias hakatakse sööma üha paremini ja üha rohkem, aga haritavat maad jääb maailmas vähemaks. Kui lisada sellele kliima soojenemine ja vegetatsiooniperioodi pikenemine, on see meie põllundusele ainult kasulik.

Selle valdkonna tähtsust näitab ka see, et hiinlased üritavad praegu üle maailma põllumaid kokku osta. Näiteks on nad ära ostnud kolm protsenti Ukrainast.

Kokkuvõtteks: kas ja kus näete Tartu ja Lõuna-Eesti kasutamata potentsiaali? Kus vedeleb raha, mida me pole märganud või ei viitsi üles korjata?

Need ongi need meie nutika spetsialiseerumise valdkonnad, mida juba omal ajal välja pakkusime: infotehnoloogia, tervisetehnoloogia. ITs on meil olemas kõik vajalik: ülikool, tarkvara, väga tugevad teadlased ja karjakaupa tulevad tudengid välismaalt.

Tervisetehnoloogia vallas oleks juba pidanud palju enam juhtuma. Nüüd on ju inimestel lubatud liikuda Euroopa Liidu sees oma haigekassarahaga teise riiki terviseteenuseid ostma. Peale selle on meil kõrval rikkad venelased, kes käivad praegu terviseteenuseid ostmas mujal.

Näiteks on Singapur seda asja ajanud ülivõimsalt, seal käivad ravil kõik rikkad hiinlased ja ka paljud ameeriklased. Võtame ühe lihtsa näite elektroonsest terviseteenuste osutamisest: rötgenipiltide lugemise teiste riikide haiglate tellimusel.

Läksime siit edasi ja jõudsime oma järeldustes ka loodusressursside tõhusa kasutamise vajaduseni. See on näiteks majaehituse sidumine passiivmaja lahenduste ning targa maja lahendustega. Äge firma, Kodumajatehas, kes selliste asjadega saaks katsetama hakata, on meil Tartus olemas.

Arvamus

Jaak Vilo

Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja, professor

Kahtlemata on üks peamine majanduskasvu võimaldaja IT. Seda piirab globaalselt vaid heade inimeste saadavus. Riigi ja ettevõtete tugi on lubanud IT-õppe ja -teaduse muuta Tartu ülikoolis väga rahvusvaheliseks, viimaste aastatega on õpetamise mahtu pea kahekordistatud.

Olen kindel, et Tartus kasvab see sektor veel sadade inimeste võrra ja kuuleme varsti palju uusi edulugusid. Ülikoolis alustab IT ja arvutitehnika õpinguid umbes 200 tudengit aastas, programmeerimise aines osaleb üle 300 inimese aastas – ka teistest teaduskondadest. Üksi eelmisel aastal õpetas meil ülikoolis üle 50 praktiku paljudest ettevõtetest.

Tartus on läinud väga edukalt käima uued tehnoloogiaettevõtted mille töö põhineb ka teadustulemustel. Näiteks Zero Turn-around, Plumbr ja Cybernetica. Välismaalt Tartusse õppima tulnud tudengid on käivitanud Tartus uusi ettevõtteid ja isegi pärast USAsse siirdumist loonud arendusüksuse siia.

Sellest, et TÜ arvutiteaduse instituudis on midagi head toimunud, saadakse minu meelest aru, kuid sellest, kui palju see valdkond võiks järgneva 10–20 aasta jooksul veel kasvada, mitte päriselt.

Meie mured on ruumikitsikus ja õppejõudude vähesus, aga ma usun, et nende probleemide lahendused või vähemalt lahenduste kokkulepped sünnivad lähiaastail.

Toomas Lepp

Metallifirma Metec juhataja

Meteci toodangust on praegu kaks kolmandikku lõpptooted, millele meie tehasest väljudes lisatakse ainult nn kaubanduslik lisandväärtus. Pool omatoodangust on autode lisavarustus, pool meditsiinis kasutatavad seadmed.

Meteci teekond tavalise allhanke tegijast täistootmisteenuste pakkujani on kestnud kümmekond aastat. Esmalt oli vaja tõestada, et suudad lihtsamaid detaile või tooteid kvaliteetselt ja kokkulepitud ajal tarnida. Ja seda mitme aasta jooksul.

Peale selle ootavad kliendid tänapäeval koostööpartneritelt nõu, kuidas tooteid odavamalt valmistada.

Kõige selle saavutamiseks on olnud võtmetähtsus pideval tootearendusel ja tehnoloogiaalase kompetentsuse kasvatamisel. See on osutunud väga vaevarikkaks, sest tööjõuturul on puudus väljaõppinud inseneridest.

Inseneri elukutsel on teatavaid sarnasusi arsti elukutsega. Enne, kui nad on suutelised iseseisvalt väärtusi looma, vajavad nad kahe kuni kolme aasta pikkust stažeerimisperioodi, mille jooksul on möödapääsmatu vanemate kolleegide igapäevane tugi.

Kompetentsuse ülesehitamine on Metecile olnud väga kulukas, sest noorte inseneride töötasu-

ootused pole pärast akadeemilise hariduse omandamist sugugi väikesed.

Kui praegustel Tartu ja Lõuna-Eesti uutel metallitööstuse tulijatel on valmisolek ja visadus panustada järgmised kümmekond aastat peale riistvara ka tootearendusse ja turundusse, kuuleme kümne aasta pärast paljudest põnevatest lõpptoodetest, mida Lõuna-Eestis valmistatakse.

Tarmo Noop

ASi A. Le Coq juhataja

Kui vaadata joogitööstust tervikuna, pole olukord ehk nii roosiline kui teistes toiduainetööstuse harudes. Samas peab nentima, et võrreldes näiteks liha- või piimatööstusettevõtetega töötab joogitööstus mõnevõrra väiksema riskiastmega.

Esiteks on meie tooted väga pika säilivusajaga. See tähendab, et meil pole kunagi probleemi, et toodang tuleb tingimata mõne päeva jooksul maha müüa, ja me ei sõltu tänu sellele väga palju turukonjunktuurist. Kui piimatoodete järele nõudlust pole, lehma udarat kinni keerata ei saa. Piim tuleb ära kasutada igal juhul, aga see tähendab suurt survet müüa tooteid omahinnaga või isegi alla selle.

Joogitööstuses pannakse tooraine, näiteks linnaste, humala ja suhkru hind maailmaturul paika kord aastas. Teistes toiduainetööstustes kõiguvad hinnad kogu aeg üles-alla: vahel küll soodsas, aga samas ka ebasoodsas suunas.

Suurest lisandväärtusest rääkides võin välja tuua, et juba viisteist aastat tagasi võtsime eesmärgi olla Eesti suurim ja hinnatuim joogitööstusettevõte ning seadsime suuna võtta ette kogu jookide spekter.

Katamegi praegu absoluutselt kõik joogigrupid: õlled, siidrid, karastusjoogid, mahlad, mahlajoogid, spordijoogid jne. See on andnud meile teiste joogitootjate ees selge eelise, suurendanud kasumlikkust.

Edasi on meie fookus suunatud Eestist välismaale, otsime uusi tarbijaid. Tehnoloogiliselt oleme jõudnud tasemele, kust ülespoole enam väga palju liikuda pole. Edasi liikuda on võimalik müüki suurendades.