Vennad ja õed näitavad eeskuju

Et vanema õe või vennana tegutseda, peab ka endas lapsemeelsust olema, arvavad Marija Jurtin ja Marko Zanev. Foto: Kristjan Teedema

«Mu vennatütar hakkas alati mind nähes nutma ja ma mõtlesin, et mina küll lastega hakkama ei saa,» rääkis Marko Zanev, kolmanda kursuse ajalootudeng, kes on pea kaks aastat võõrale poisile vanemaks vennaks olnud.

Tallinnast pärit Zanev on oma peres lastest kõige noorem. Kui kursusekaaslase õde pakkus talle välja, et on selline tore programm nagu «Vanem vend, vanem õde», kus saab ühele lapsele sõbraks olla ja teda aidata, polnud ta üldse kindel, et ta midagi sellist teha oskaks. Pealegi kartis ta lapsi natuke.

Asjad läksid aga iseenesest, koolitustest tuli julgust ning varsti kohtus ta kolmanda klassi poisiga, kes oli endale vanemat venda soovinud juba lasteaiast saadik.

«Kõik sujus väga hästi, ta hakkas kohe esimesel korral rääkima ja ma imestasin, et ta suhtleb nii asjalikult ja arukalt,» rääkis Zanev.

Mehi oleks juurde vaja

Prantsuse keele ja kirjanduse tudeng Marija Jurtin tuli programmi selle aasta veebruaris ning tema sai endale Tartu kristlikust noortekodust asjaliku tüdruku, kellel on vanemate õdedega palju rohkem kogemusi kui temal.

«Ta on aukartustäratavalt pikalt olnud programmis, ma ei olnud tal esimene vanem õde,» muigas Jurtin. «Me mõlemad jäime nagu ootama, tema ootas, mida mina teen, mina ootasin, mida tema välja pakub.»

Omavahel suheldakse interneti kaudu, kokku saadakse umbes kord nädalas. Külastatakse üksteist, käiakse koos vahel kinos, jalutamas ja ka programmi ühisüritustel.

Kuna sellises olukorras võib juhtuda, et vabatahtlik võib lapsele muutuda kergesti ärakasutatavaks rahakotiks, kellelt tellida kalleid lõbustusi, on tugikeskus pannud piiri: üle 20 euro kuus ei tohiks lapse peale kulutada.

Üldjuhul näeb leping ette, et laps ja vabatahtlik on koos ühe aasta. Kui klappi ei teki, tehakse vahetus; kui omavahel saadakse väga hästi läbi, jäädaksegi aastateks kokku.

Rasked lapsed

«Vanem vend, vanem õde» on mõeldud lastele, kes vajavad sõpra, abilist, eeskuju. Kedagi, kellega koos toredaid asju teha või vajaduse korral lihtsalt rääkida.

Jurtin rääkis, et vabatahtlikke on praegu 40 ringis, kuid võiks olla palju rohkem. Sageli tullakse sinna juba tegutsevate noorte kutse peale, aga tavaliselt öeldakse ära. «Raskeid lapsi kardetakse,» nentis ta.

Tõesti, programmis on lapsed, kes on palju läbi elanud, kellel on emotsionaalsed mured, kes on n-ö probleemsed.

Vabatahtlik ei pea lapsega tegelema aga ainult oma tarkusest: kõigepealt läbitakse aluskoolitus, kus räägitakse, kuidas erinevate lastega hakkama saada ja käituda, peale selle jätkukoolitus ning igakuised kokkusaamised, kus vabatahtlikud võivad end muredest tühjaks rääkida ja teistelt nõu küsida.

Ning kuigi vahel võib tõesti raske olla, hüvitavad head päevad selle mitmekordselt ning laps saab osa vabatahtliku elust.

«Vanem vend, vanem õde»

• Programm sai alguse 1904. aastal Ameerikas, Eestis alustati tegevust 1997.

• Eesmärk on luua sõprussuhe kahe inimese, lapse ja täiskasvanud vabatahtliku vahel.

• Programmi viib ellu Tartu laste tugikeskus, täpsemat infot vabatahtlikuks saamise kohta leiab www.tugikeskus.org.ee.