Kristjan Teedema: tühjad pihud jõuluaegsel platsil

Raekoja platsil hakati kokku panema jõuluteemalist moodulskulptuuri. Foto: Margus Ansu / Postimees

Taas on kätte jõudnud see aeg, mil jõulude saabumise puhul kaunistatakse linnade esindusväljakud. See on traditsioon, millest keegi loobuda ei raatsi. Kuid see tegevus on viinud ka sihile. Tallinna püüdlused jõululinnaga on viinud nad nii kaugele, et üsna hiljuti valis CNN Tallinna kaheksa ilusaima talvesihtkoha hulka.

Tartust ei saa kunagi sellist turismimekat, nagu seda on Tallinn, kuid selle eest on meil siin teine traditsioon, millest pingsalt kinni hoitakse. See on uute asjade katsetamine linnas – sealhulgas Raekoja platsil – ja seda hoolimata aastaajast.

Alles see oli, kui meil seisis jõuluajal keset linna lodi, mis meeldis turistidele ja ka kohalikele. Koos lodjaga olid raeplatsil ka väiksed lõkked, mis külmade ilmade ajal soojust pakkusid.

Ning kui sellest väheks jäi, oli platsil ka üks väikene armas valge putka, kust sai osta glögi ja muud sooja pakkuvat kraami.

Paraku peab nüüd tõdema, et Tartu on otsustanud oma esindusväljakust sel aastalõpul loobuda.

Kuidas muidu seletada seda, et ainsaks jõulumeeleolu loovaks elemendiks on kuusk (mis tundub sel aastal kuidagi eriti rääbakas või on asi selles, et seisab vaeseke seal üksinda) ja mingisugune kahtlane vineeridest kokku pandud moodustis, millest ei saa aru, mida see peaks endast kujutama.

See ainuke installatsioon, mis lapsi lausa kutsub turnima, on ehitud siltidega, mis rangelt keelavad selle tegevuse. Sellega aga antakse lastele konkreetne märk: ära tule siia linna keskele, see tapab.

Ja ta ei tulegi enam.

Halb emotsioon jõulude ajal on mõnitamine. Eelmistel kordadel olid peale põhikuuse raeplatsil ka väiksed kuused, mille peal Tartu lasteaialapsed said oma kujundusoskusi välja elada, kesklinnas oli ka jõuluvana postkontor. Seekord on tühjad pihud.

Jõulude paiku peaks linn elama ja Raekoja plats olema rohkem jõulumeeleolus. Tõsi ta on, et kui vaatame pea kohale, näeme seal rippumas juba tavaks saanud põlevaid nööre ja kohati kõlguvad ka lühtrid.

Kuid sellele peaks olema ka midagi lisaks selleks puhuks, kui silmad on väsinud pidevast taevasse vahtimisest.

Jõulud peaksid tooma meisse soojust, aga praegusel Raekoja platsil jalutades tekib selline kõhe ja kole kõle tunne. See vineerelement on kunstiliselt väga efektne ja ma arvan, et iseenesest on tegu väga huvitava asjaga, kuid selle koht ei ole detsembrikuul Tartu Raekoja platsil.

Tooge ta ükskõik mis muul ajal ja seda tervitaksid (ka kunstikauged) inimesed kui vahvat asja vahelduseks igapäevasele rutiinile.

Kuid tuua see siia jõuludeks, sisuliselt ainsa kujundusena platsil, ning peletada siis lapsed sellest võimalikult kaugele, näitab vaid seda, et Tartu linn pole seekord jõuluplatsi olemust läbi mõelnud.

Oleks pidanud leidma aega ja rohkem uuendusmeelset lähenemist, et jõulude ajal oleks kesklinnast soe tunne läbi käia. Jalutad ja tunned, et vähemalt jõulude ajalgi linn hoolib.

Lihtsuses peitub geniaalsus, kuid tühjuses mitte midagi.