Priit Pullerits: orjastav jalgpall

Priit Pullerits. Foto: Sille Annuk

Jalgpallifanaatikutel ei maksa üleliia erutuda ja tolmu keerutada. Rahu, ainult rahu! Hanno Tomberg, Eesti rahvusringhäälingu juhatuse liige, ütles eelmisel nädalal «Vabariigi kodanike» saates sõna-sõnalt nii: «Peame näitama vähemalt 36 mängu MMil toimuvast 64 kohtumisest.» Rõõmustage!

Rõõmustasite? Olgu, aitab küll. Edasi vaatame seda olukorda juba kaine pilguga.

Lugege uuesti Tombergi lauset ja pöörake tähelepanu kaldkirjas sõnadele: «Peame näitama vähemalt ...» Tähendab, Eesti rahvusringhääling, mis, olgu rõhutatud, on seadusest tulenevalt saadete ja programmide edastamisel sõltumatu, ei ole seda siiski. EBU ehk Euroopa ringhäälingute liit ei ole järelikult vahendanud ERRile 600 000 euro eest mitte ainult mängude näitamise õiguse, vaid kirjutanud ette ka teatud arvu mängude näitamise kohustuse.

Kohtugu MMil pealegi näiteks Ghana ja Honduras,  Ecuador ja Iraan (tänasel alagruppidesse loosimisel täiesti võimalik võimalus). Muidugi, küll jalgpallihaiged vaatavad ära needki kohtumised, aga iseküsimuseks jääb, kui põhjendatud on pakkuda seesuguseid mänge rahvus(!)ring­häälingu vahendusel kohustusliku menüü hulgas.

Jah, siin võib ju vastu väita, et ega keegi käskinud ERRil EBUga seesugust sõltumatust löögi alla seadvat, et mitte öelda orjastavat lepingut sõlmida. Aga seda saab väita ainult teoreetilisel pinnal. Sest praktikas valikuvõimalust, vähemalt mõistlikku, ei anta: te valite kas nii või naa paljude mängudega telepakme, ja kui ei meeldi, pühite suu teleülekannetest sootuks puhtaks. 1990. aastate alguses püüdsid leedukad raha säästa ja ostsid ühelt korvpalli tiitliturniirilt üksnes oma meeskonna mängude näitamise õiguse ehk vabanesid neid mittehuvitavate mängude näitamise kohustusest. Ja millega kokkuhoid lõppes? Nad maksid selle privileegi eest mitu korda rohkem, kui oleks maksnud n-ö täispakme eest.

Pealtnäha on selles isegi mingi loogika: kui ostad teles näitamiseks täispakme mänge, 64, tuleb ühe mängu keskmine hind odavam kui osta 36 mängu. Rääkimata sellest, et osta ainult neli mängu, poolfinaalid ja medalimängud. Kogu arenenud maailma majandus toimib valemi järgi, et hulgi ostes tuleb ühe ühiku hind odavam kui ühekaupa soetades. Kus aga loogika lõpeb, on seal, et «peame näitama vähemalt 36 mängu». Kuule, EBU, raha said? Said. Ära siis rohkem õienda! See on ju sama, kui, kujutage ette, ostate sõiduauto ja siis automüüja (pro EBU) koos tootjaga (pro FIFA, rahvusvaheline jalgpalliliit) esitab nõudmise, et peate autoga iga päev linnas tunnise tiiru tegema, ei tohi autot päevad läbi tagahoovis ega garaažis hoida – muidu saate trahvi. Kas kirjutaksite sellisele autoostulepingule alla?

FIFAga sabad sõlme keeranud EBU käitub nagu Maailmapank, mis arengumaadele abi andes esitab hulga tingimusi. Vahe on selles, et ei FIFA ega EBU anna abi, vaid kumbki kasseerib teistelt, sealhulgas ERRilt, sisse, ning püüab lõigata jalgpalli MM-turniirilt maksimaalselt profiiti. See, et mingid välismaised ühendused saavad dikteerida meie sõltumatule rahvusringhäälingule, et «peame näitama vähemalt 36 mängu» – sealhulgas pole võimatu, et ka kohtumisi Lõuna-Koera – Nigeeria ja Jaapan–Alžeeria –, lõhnab pesuehtsa kultuuriimperialismi järele.

Kust tulevad sellised jultunud ettekirjutused, kes kui palju peab näitama? Mõelge loogiliselt: kellelt tuleb raha, et nii suurt turniiri korraldada? Jah, Brasiilialt endalt, samuti piletimüügist, aga ka teleõiguste müügist ja sponsoritelt. Rahvusvahelised hiidkontsernid maksavad MM-turniiri toetajatena hiigelsummasid, näiteks Coca-Cola 350 miljonit eurot ning Hyundai, Adidas ja Sony igaüks ligi 220 miljonit eurot. Selle raha eest tahavad nad mõistagi midagi vastu saada.

Olete märganud tulikirju, mis jooksevad staadioni tribüüni allääres piki väljaku kaugemat küljejoont? See, mida FIFA saab EBU vahendusel suurkontsernidele pakkuda, ongi lubadus, et nonde logo ja reklaamid jõuavad teleülekannete vahendusel sadadesse miljonitesse kodudesse üle maailma. Et lubadus peaks, tuleb panna võimalikult palju silmapaare teleülekannete ajal noid reklaamplakateid nägema. Mida rohkem silmapaare, seda rohkem on FIFA-l lootust teenida. Ja EBU-l ka.

Niisiis, head jalgpallisõbrad, kahju küll, aga teile MMi sildi all pakutav on pettemanööver, millega suurkorporatsioonid, samuti FIFA ja EBU tõmbavad teid osavalt oma lõa otsa, et teenida teie arvelt oma ärihuve. Kõige kurvem on see, et nad on suutnud teid selleks sundida, tekitades teis kirglikult sõgeda tunde, et te tahategi kõike seda, maksku mis maksab.


Täpsustus: Hanno Tomberg täpsustas, et ETV peab näitama vähemalt 36 jalgpallikohtumist, mitte 28, nagu kõlas ETV «Vabariigi kodanikud» saates ja nagu edastasid seda infot ka kõik meediakanalid.