Pealtnäha on selles isegi mingi loogika: kui ostad teles näitamiseks täispakme mänge, 64, tuleb ühe mängu keskmine hind odavam kui osta 36 mängu. Rääkimata sellest, et osta ainult neli mängu, poolfinaalid ja medalimängud. Kogu arenenud maailma majandus toimib valemi järgi, et hulgi ostes tuleb ühe ühiku hind odavam kui ühekaupa soetades. Kus aga loogika lõpeb, on seal, et «peame näitama vähemalt 36 mängu». Kuule, EBU, raha said? Said. Ära siis rohkem õienda! See on ju sama, kui, kujutage ette, ostate sõiduauto ja siis automüüja (pro EBU) koos tootjaga (pro FIFA, rahvusvaheline jalgpalliliit) esitab nõudmise, et peate autoga iga päev linnas tunnise tiiru tegema, ei tohi autot päevad läbi tagahoovis ega garaažis hoida – muidu saate trahvi. Kas kirjutaksite sellisele autoostulepingule alla?
FIFAga sabad sõlme keeranud EBU käitub nagu Maailmapank, mis arengumaadele abi andes esitab hulga tingimusi. Vahe on selles, et ei FIFA ega EBU anna abi, vaid kumbki kasseerib teistelt, sealhulgas ERRilt, sisse, ning püüab lõigata jalgpalli MM-turniirilt maksimaalselt profiiti. See, et mingid välismaised ühendused saavad dikteerida meie sõltumatule rahvusringhäälingule, et «peame näitama vähemalt 36 mängu» – sealhulgas pole võimatu, et ka kohtumisi Lõuna-Koera – Nigeeria ja Jaapan–Alžeeria –, lõhnab pesuehtsa kultuuriimperialismi järele.
Kust tulevad sellised jultunud ettekirjutused, kes kui palju peab näitama? Mõelge loogiliselt: kellelt tuleb raha, et nii suurt turniiri korraldada? Jah, Brasiilialt endalt, samuti piletimüügist, aga ka teleõiguste müügist ja sponsoritelt. Rahvusvahelised hiidkontsernid maksavad MM-turniiri toetajatena hiigelsummasid, näiteks Coca-Cola 350 miljonit eurot ning Hyundai, Adidas ja Sony igaüks ligi 220 miljonit eurot. Selle raha eest tahavad nad mõistagi midagi vastu saada.