Uus ajalooköide kajastab uurimise viimast seisu

Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi Eesti ajaloo osakonna va­rauusaja ja uusaja dotsent Enn Küng (50) tutvustas raamatut «Eesti ajalugu III. Vene-Liivimaa sõjast Põhjasõjani». Foto: Kristjan Teedema

Meie eellastele olid aastad 1696–1712 väga karmid. Järjestikused ikaldused tõid kaasa näljahäda, järgnesid epideemiad ja Põhjasõda. Inimesi ja loomi langes nagu loogu.

Ainuüksi 1696. aasta lõpul ja järgmise aasta algul hukkus kokku 70 000 – 75 000 inimest ehk viiendik kogu rahvastikust, paljud talupojad põgenesid, tuhanded talud jäid peremeheta või päris tühjaks.

See fakt on võetud äsja ilmunud raamatu «Eesti ajalugu» kolmanda köite leheküljelt 278. Kokku on selles lehekülgi 487. Neile on trükitud ülevaade sellest, mis siin toimus 16. sajandi teisest poolest 18. sajandi alguseni ehk Vene-Liivimaa sõjast kuni Põhjasõjani.

Ei lastud rahus elada

Aga ega kahe suure sõja vahepeal lastud talupoegadel ja linlastel rahus elada. Nii käis ka Tartu päris mitu korda käest kätte. Kõigepealt oli Vene aeg, siis Poola aeg, seejärel väheke Rootsi aega, siis uuesti Poola aeg ja lõpuks tuli pikk Rootsi aeg.

Ei tasu aga otsima hakata, kas raamatus on kasutatud väljendit hea Rootsi aeg, mida on tarvitatud küll ilukirjanduses ja ka rahvalikus kõnepruugis.

«Sellist asja meie käsitluses ei ole,» ütles «Eesti ajaloo» kolmanda köite koostaja ja peatoimetaja Enn Küng. «Emotsionaalsel tasemel võime selle üle küll arutleda, aga see on ikkagi akadeemiline käsitlus.»

Tema ja raamatu kaastoimetaja Marten Seppeli kõrval on raamatu autorid Margus Laidre, Ivar Leimus, Aivar Põldvee, Anti Selart, Kai Tafenau, Ülle Tar­kiainen ja Enn Tarvel. Kolmandiku jagu kogumahust on Kün­gi kirjapanek.

Ettevalmistused ulatuvad koostaja sõnul aastasse 2006, mil emeriitprofessor Sulev Vaht­re (1926–2007) moodustas töörühma. Raamatule peatükkide kirjutamine algas aga 2009. aastal, sest alles siis oli kindel, et haridus- ja teadusministeerium esitab vastava tellimuse.

Peale sõdade on raamatus kirja pandud Eesti- ja Liivimaa poliitiline, halduslik, õigus- ja majandusajalugu. Kesksed teemad on ka mõisa- ja talumajandus ning talurahva pärisorjuslik olukord. Omaette osa moodustab vaimuelu kiriku, hariduse, kirjasõna ja eesti kirjakeele ajalooga.

Sündmuste ajaloo kaudu on raamatus näidatud, kuidas ja millistel tingimustel kuulus Eesti ala Vene, Taani, Poola-Leedu ja Rootsi riigi koosseisu, millised olid nende maade ja provintside vastastikused suhted ning milline oli allutatud ala tähendus ühele või teisele riigile.

Raamatus palju uut

Kas vastses «Eesti ajaloo» köites on midagi niisugust, mis lükkab ümber varasemaid üldlevinud teadmisi või ajalookäsitlusi?

Sellele küsimusele vastuseks rääkis Enn Küng, et viimati ilmus akadeemiline käsitlus, mis võtab täies ulatuses vaatluse alla ajalooperioodi Vene-Liivimaa sõjast kuni Põhjasõjani, aastal 1940.

«Siin on võetud kokku viimane teadmine, meie viimane uurimisseis,» ütles peatoimetaja. «Raamatut ette valmistades on ka arhiivis mitmeid seadusandlikke akte üle vaadatud ja tõlgendatud uut moodi.»

Enn Küng juhtis tähelepanu asjaolule, et varem ei ole raamatutes olnud kirjas seda, kuidas Vene võimu ajal Eestis tsiviilvõimu teostati. «Ma arvan samuti, et ka kõikide teiste perioodide juures on siin raamatus, olgu siis Taani, Poola või Rootsi aeg, palju uut, mida varasematest töödest ei leia.»

Nii et vahest pole ime, et puhkeb samasugune vägev arutelu, nagu see oli «Eesti ajaloo» eelmise, teise köite puhul? (Eelmise köite koostaja Anti Selart on kirjutanud värskesse raamatusse Liivimaast Vene võimu all 1558–1582.)

«Igasugune diskussioon on teretulnud, kui arutatakse sisuliste küsimuste üle,» ütles Küng. «Kindlasti on see tekst siin kirjutajate nägu ja kõikidel professionaalsetel ajaloolastel või ajaloohuvilistel on ju oma ettekujutus. Loomulikult tekivad küsimused, mida saaks arutada.»

Esitlus toimub 20. detsembril kell 15 Avita kirjastuse ruumes Tartus Vallikraavi 9.


Raamat

«Eesti ajalugu III»,

koostaja ja peatoimetaja Enn Küng,

Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut,

Tartu 2013, 487 lk.