Ämmaemand võiks jutustada viis tuhat lugu

Ükski ämmaemand ei väsi selgitamast, kui oluline on sünnituse järel lapse ja vanema kontakt. Aga kui ema on veel operat­sioonitoas, saab last hoida ka isa. Pildil Alari Karro koos vastsündinud tütrega ning ämmaemand Sveta Nilbe. Foto: Sille Annuk

Sveta Nilbe eilse tööpäeva esimene tund naistekliiniku sünnitusosakonnas kulges rahulikult. Kuus sünnitustuba seisid tühjalt, kahes istusid tuhudes naised ning kolmandas lamas mees.

Too mees oli vähem kui tund aega tagasi sündinud tüdrukukese isa Alari Karro. Et lapse ema viibis veel intensiivravipalatis jälgimisel, sest tütar tuli siia ilma aidata keisrilõikega, siis hoidis last rinnal isa.

Isa Alari Karro ütles, et koosolemine oma 3,8 kilogrammi kaaluva tütrega on erakordselt hea, ja kuigi ta ei oska veel öelda, mis lapsele nimeks saab, on tütar talle juba sel samal hetkel lähedane ja kallis.

Ämmaemand Sveta Nilbe lisas, et elu kõige esimestest koosveedetud minutitest sõltub lapse ja vanema suhetes palju ning üldtuntud tõde on, et kuigi mehed igatsevad hirmsasti saada poegi, siis tütreid hoiavad nad eriliselt tugevasti.

Läinud nädalavahetusel aasta ämmaemanda auhinnaga pärjatud Sveta Nilbe seletab oma kutsumust sellega, et ju on niisugune saatus talle lihtsalt antud. Nii nagu mõnele inimesele on saanud ülesandeks teha säravat karjääri, teisele kasvatada üles palju lapsi ning kolmandale kirjutada ajalehte lugusid.

Sveta Nilbel endal on üksainuke tütar, aga lapsi on ta ilmale aidanud vähemalt 5000.

Lood ei lõpe

Ämmaemand meenutab üht hiljutist sünnitust ning ütleb, et kui tal oleks olnud kaamera, siis oleks võinud sellest tulla Oscari auhinna vääriline film.

Laps oli sünnitustoas ema üsast liuelnud välja otse vannivette, pikad mustad juuksed ümber pea hõljumas.

«See oli erakordne vaatepilt. Ning siis – uskuge või mitte – otse sealt vee alt see laps naeratas meile. Ka isa oli juures,» kirjeldab Sveta Nilbe.

Sveta Nilbe alustas ämmaemandana 1981. aastal, ja lugusid on tal oi kui palju. Näiteks see, stagnaaja lugu.

«Eelsünnitusse toodi tugev maanaine, hä-ä-sti ümmargune!» meenutab ta. «Valvearst vaatas tööpäeva lõpul ta üle. Ütles, et laps on arvatavasti suur – tuleb raske sünnitus – ja seadis end kojuminekule. Mulle ütles, et kui midagi on, siis võin helistada!»

Mõne aja pärast laps sündiski.

«Võtsin beebi vastu, ulatasin lasteõele mähkimiseks, ja ise veel imestasin, et ta nii väike on. Niipea, kui selle mõtte mõelnud olin, nägin – puhkevad uued veed ja veel ühe lapse jalg ilmub nähtavale,» räägib Sveta Nilbe.

Nüüd pidi ämmaemand tegutsema, ei olnud seal aega enam ei arstile helistada ega midagi. Jalgseisus beebi tuli kiiresti välja aidata. Ema enda üllatus oli muidugi veel suurem. Tollal mõnikord juhtus nii – ultrahelidiagnostika puudus ja kaksikute sündimine võis saada kinnituse alles sünnitustoas.

Karastus Põlvas

Sveta Nilbe on oma karastuse saanud Põlva haiglas, kus on olnud pikk periood, mil seal on tulnud töötada teadmisega, et pärast kella nelja pealelõunal arsti kõrvalt võtta ei ole. Arst on koduvalves ja tuleb alles siis, kui talle helistada. Niisugune olukord nõuab väga hea kõhutundega ämmaemandat, kelle teadmistes ei tohi olla ühtki valget laiku.

Just Põlva haigla ämmaemandad esitasid Sveta Nilbe aasta auhinna saamiseks. Sirje Kamja, kes on Sveta Nilbega koos töötanud tema tööinimese-elu algusest peale ehk 29 aastat, ütleb, et Sveta puhul loeb ta eriline südamlikkus, hoolivus ja tarkus.

Eile hommikul alustasid Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus vahetust koos Sveta Nilbega ka Evelin Gross, Sirje Kõvermägi ja Emily Naarits.

Ämmaemand Evelin Gross ütles, et kui nende päev algab koos Svetaga, siis see tähendab, et tuleb palju tööd. «Lastele meeldib sündida, kui Sveta on tööl,» selgitas ta ning lisas, et tegelikult valibki iga laps endale ise ämmaemanda.

Aasta ämmaemand

• 2009. aasta ämmaemanda auhind anti 7. ja 8. mail Pärnus ämmaemandate konverentsil üle Põlva haigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumi ämmaemandale Svetlana Nilbele.