Veevärk alustas Tartus tööd 1929. aastal, kui hakati puurkaevudega Staadioni tänaval vett hankima. Varem saadi vett praeguse Oeconomicumi lähedusest Meltsiveski allikatest.
Veesüsteem Tartus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu saab linn kraanivee 25–35 puurkaevust, mis pumpavad põhjavett neljast veekihist. Seega ei saa Tartu veevärgi laborijuhataja Jüri Halleri sõnul tartlased joogivett ühest stabiilse koostisega veeallikast, vaid veetorudes ja veepuhastusjaamades segunenud erinevate puurkaevude ja veekihtide vett, mille keemiline koostis kõigub teatud piirides, kuid vastab joogivee normidele.
Eri kihtide veel võib olla erinev maitse, värvus ja keemiline koostis: veekihid levivad erinevates geoloogilistes kivimites, mis annavad veele erinevaid mineraalseid lisandeid.
Milliste kaevude vesi parajasti igaühe kodukraanis domineerib, sõltub piirkonna veetarbimisest ning võib seetõttu päeva jooksul ka muutuda. Veevärgil on kolm suuremat veehaaret: Meltsiveski (6 puurkaevu), Ropka (12 puurkaevu) ja Anne (35 puurkaevu). Peale nende veel üksikud puurkaevud üle linna.
Meltsiveski veehaarde vesi pumbatakse otse tarbija kraanidesse, Ropka ja Anne veehaardes aereeritakse põhjavett ja lastakse seejärel läbi liivafiltrite, et eemaldada liigne raud. «See on ka ainuke veetöötlus, mida me teeme, ja mingeid kemikaale veele ei lisata,» lisas Haller.
Vahel harva esineb tema sõnul vee kvaliteedi lühiajalisi häireid elektrikatkestuste ja torustike avariide tõttu. Elektrikatkestuste korral on abiks küll diislikütusel töötavad generaatorid, ent paratamatult tekib siis torustikus surve muutus. See võib tekitada hüdrolööke, mis võivad torustike seintele sadestunud soolad liikvele panna või põhjustada veeavariisid.
Tartu Veevärgiga on liitunud 99,9 protsenti Tartu linna elanikest.