Kraanist tuleb hea joogivesi

Foto: Foto: Margus Ansu, graafika: Artur Kuus

Spetsialistide sõnul voolab Tartu kraanidest igati korraliku kvaliteediga joogivesi, seega ei pruugi eraldi veefiltrite paigaldamine olla vajalik ja alati mitte ka kasulik.

ASi Tartu Veevärk laborijuhataja Jüri Halleri, Tartu ülikooli tervishoiuinstituudi emeriitprofessori Astrid Saava ja terviseameti veevaldkonna juhtivinspektori Kaja Laursoo kinnitusel on Tartu kraanivesi joomiseks vägagi korraliku kvaliteediga.

Laursoo lisas, et pudelivee ostmise vajadus on ainult siis, kui inimene tahab juua erilist maitsevett. Viimase viie aasta jooksul pole Tartu kandis tema kinnitusel joogivee kvaliteediga probleeme olnud.

Kvaliteedi tagamiseks analüüsib Tartu Veevärk igal tööpäeval keskmiselt 30 näitajat. Joogivee kvaliteedil hoiab silma peal ka terviseamet, kes teeb tarbijate kraanidest veeproove iga kuu, Lõuna-Eestis 500 proovi aastas.

See, milline on kvaliteetne joogivesi, on paika pandud sotsiaalministri kahe määrusega. Selle aasta lõpuks peavad Laursoo sõnul kõik üle 50 tarbijaga veevärgid tagama, et vee omadused vastaksid määrusega kehtestatud nõuetele. Erakaevude kvaliteedi eest vastutab kaevu valdaja.

Probleemiks katlakivi?

Aeg-ajalt kurdetakse Tartus Halleri sõnul katlakivi tekke üle. Tema selgitusel põhjustavad seda kaltsiumi- ja magneesiumisoolad, mis pole tervisele sugugi ohtlikud, sellepärast ei ole joogivee kareduse piirnormi ka kehtestatud. «Tervisele on hoopis kahjulik kaltsiumi- ja magneesiumisoolasid mittesisaldav joogivesi. Sellest tingituna on Euroopas arutluse all olnud ka küsimus, kas kehtestada joogivee üldkareduse alumine piirnorm,» viitab ta.

Ka emeriitprofessor Saava toob välja, et majapidamistesse eraldi paigutatud filtritega puhastatud vesi, eriti just pöördosmoosi põhimõttel puhastatud joogivesi võib ohtlik olla, kuna nii jäävad saamata eluks vajalikud mineraalained.

Lihtsustatult öeldes tähendab pöördosmoos seda, et vesi surutakse läbi poolläbilaskva membraani, mis peab kinni keemilised ained ja mikroorganismid, aga laseb läbi veemolekulid. Nii saadakse destilleeritud vee sarnane vesi.

Saava sõnul on uuringutega kindlaks tehtud, et deminerali­seeritud ehk deioniseeritud vesi on agressiivne ja mõjub ebasoodsalt soolestikule ning põhjustab ka muid tervisehäireid, mis tulenevad just kaltsiumi, magneesiumi ja teiste mikroelementide vähesusest vees.

Ka deioniseeritud veega valmistatud toidus väheneb mineraalide ja mikroelementide sisaldus oluliselt, kareda vee kasutamisega on ainete kadu palju väiksem, mõnel juhul aitab see isegi kaltsiumi- ja magneesiumisisaldust toidus suurendada, lisab Saava.

Aquaphori filtreid müüva Westaqua-Distribution OÜ müügijuht Pavel Kurakin nendib, et kuigi pöördosmoosisüsteemiga veefiltrid teevad vee üsna soolavaeseks, pole isegi Maailma Terviseorganisatsiooni spetsialistid suutnud leida selles küsimuses üksmeelt. Tema sõnul on olemas ka seadmed, mis pärast puhastamist vett uuesti mineraliseerivad.

Pöördosmoosi põhimõttel töötavate filtrite kasutamine on tema hinnangul õigustatud, kui inimese toitumine on hea, muul moel veest kahjulikke aineid ei õnnestu eemaldada, näiteks Pärnu kandis liigset fluoriidi, või kui tegu on erakaevuga, mille vee kvaliteeti regulaarselt ei kontrollita.

Siiski tasub Saava ja Halleri sõnul veefiltrit majapidamisse paigutada vaid siis, kui on tõendatud vajadus. Tartu linna üldvett kasutades sellist vajadust pole – seda juhul, kui on seistud hea selle eest, et ka joogiveekraani ja kodus oleva torustiku sanitaarne olukord on hea. Peale torude vahetamise on Saava soovitusel vaja torustik aeg-ajalt läbi pesta.

Filtrit ja filtrinõu tuleks Halleri soovitusel vähemalt iga kahe nädala tagant hooldada. Kui filtri sein on muutunud libedaks, näitab see, et seal on juba tekkinud bakteriaalne kiht.

Eriti halb on, kui filtrid on paigutatud sooja, näiteks kööki, ja valguse kätte, sest filter kogub tahkeid osakesi, mis on toitaineks mikroorganismidele. Seal on ka sobiv temperatuur mikroobide elutegevuseks ja paljunemiseks. «Sellises olukorras on vee kvaliteet pärast filtrist läbi voolamist tihti palju halvem,» märgib ta.

Rauane vesi pole ohtlik

Halleri sõnul võib erasalvkaevude probleem olla mikrobioloogiline ja lämmastikuühenditega keemiline reostus, erapuurkaevudes ka vähene veekasutus.

Peamised erakaevude reostuse allikad võivad Saava sõnul olla kuivkäimla, sõnnikuhoidla, väetised ja aiamaal kasutatavad tõrjeained. Kaev peaks asetsema vee liikumise mõttes reostusallikast üleval pool – et vesi ei liiguks reostusallikast kaevu poole. Kaevu kaugus reostusallikast peab olema tema sõnul vähemalt kümme meetrit, sealjuures on oluline ka ümbritsev pinnas: savine pinnas hoiab reostuse liikumist ära palju paremini kui lubjakivipinnas, mille filtratsioonivõime on väike.

Saava lisas, et salvkaevu ümber peab olema tehtud ka nn savilukk: rakete ümbrus peaks vähemalt meetri ulatuses ja poole meetri sügavuselt olema vooderdatud savise pinnasega.

Erapuurkaevude probleemiks võib Halleri sõnutsi olla ka ülemäärane rauasisaldus, mis tuleb Kesk-Devoni kihi omadustest. Kokkupuutel õhuhapnikuga muutub selline vesi seistes hägusaks, määrib nõusid ja kodutehnikat.

Rauane vesi Laursoo ja Saava kinnitusel tervisele kahjulik pole, pigem valmistab see ebamugavusi majapidamises. Haller soovitab sellist vett seetõttu siiski rauaärastusseadmetega puhastada.

Siinsetes salvkaevudes ei tohiks tervisele kahjulikke keemilisi ühendeid Saava sõnul üle normi olla. Mikrobioloogilist reostust aga silmaga näha pole ja seetõttu tasuks siiski oma kaevuvee koostist lasta analüüsida. Mikrobioloogilise ohu vastu soovitab Saava salvkaevu joogivee läbi keeta.