/nginx/o/2013/12/04/2665900t1hc286.jpg)
Järgmise aasta eelarve paneb Tartus punkti väga mahukale, seitse aastat väldanud investeerimisperioodile. Viimase seitsme aasta eelarves on kogukuludest keskmiselt 28 protsenti suunatud pikaajalisteks investeeringuteks. Need ligikaudu 150 miljonit eurot on tulnud Euroopa Liidu tõukefondide esimesest täisperioodist 2007–2013.
Seega on Tartu 2014. aasta eelarve vaadeldav seitsmeaastase massiivse investeeringute perioodi lõppakordina. Seejuures peegeldab eelarve investeeringute rida selgelt, milliseid investeeringuid on reformierakondlik linnavalitsus Tartu arengut silmas pidades kõige vajalikumaks hinnanud – selleks on sillaehitus.
Kui vaadata 2014. aasta eelarvet stoppkaadrina, millelt vaatavad vastu linnavalitsuse pikaajalised püüdlused vormida tartlaste eluolu, siis on pildil üks järjekordne betoonist sild. Muidugi tuleb ka sellisel vananeva ja väheneva maksumaksjate arvuga linnal nagu Tartu ehitada, kuid küsimus on proportsioonides. Põhjalikult tuleks mõelda, kellele ja millist hüve sellega luuakse?
Esiteks, linnavalitsusest volikokku esitatud eelarves on pööratud ebaproportsionaalselt vähe tähelepanu sotsiaalselt nõrgematele elanikerühmadele, nagu vanurid, erivajadustega inimesed ja väikelaste emad.
Tartus elab üle 20 000 vanemaealise ja 7000 erivajadustega inimest, mis teeb kokku ligi kolmandiku elanikkonnast. Annelinn, kus elab ligi 3000 pensionäri, ootab juba ammu sobivama suurusega uut vanurite piirkonnakeskust. Staadioni tänaval asuva rendihoone välisseinad mädanevad sõna otseses mõttes.
Vanurite heaolu silmas pidades oleks veel pikendada busside liinikilomeetreid, teha korda kõnniteed, rajada pinke puhkamiseks, arendada keskturule ja bussijaama ligipääsu jalakäijatele sobivamaks ... Teemad, mille käsitlemist eelarve projektis napib.
68 protsenti investeeringutest (18 miljonit ehk kümne uue lasteaia ehitamise jagu) on tulevaks aastaks planeeritud uue silla ehitamiseks. Samal ajal investeeritakse sotsiaalkaitsesse vaid kaks protsenti. Investeeringud sotsiaalkaitsesse (kokku 488 000) on kaks korda väiksemad kui investeering elektroonilistesse bussipeatuste infotabloodesse.
Teiseks, eelarves olev suurinvesteering, Idaringtee teise etapina rajatav sild tuleb algselt plaanitust oluliselt kallim. Emajõge ületav teelõik koos peale ja mahasõitudega läheb maksma 45 miljonit eurot.
Idaringtee projekti teises etapis ehitatakse sild, mis dubleerib suures osas Sõpruse ja Võidu silla funktsiooni. Peale selle, et järjekordse uue silla vajalikkus on tartlaste huvide seisukohalt enam kui küsitav, on probleem ka selles, et sildade amortisatsioonikulud on pikas perspektiivis meeletult suured ja see tuleb tartlastel tulevikus endil kinni maksta.
Kolmandaks, eelarve haridusvaldkonna investeeringute osa ei vasta eelarve strateegias sõnastatud eesmärkidele. Tartu eelarvestrateegiast 2013–2017 võime lugeda: «Hariduse valdkonna põhirõhk on suunatud seadusega omavalitsusüksusele pandud ülesannete täitmisele. Prioriteetideks alushariduse valdkonnas on lasteaiakohtade puuduse leevendamine läbi kohtade loomise munitsipaallasteaedades ...»
Vaatamata jätkuvale lasteaiakohtade puuduse probleemile selgub eelarvet lugedes, et Tartu ei kavatsegi talle seadusega pandud kohust täita. 2014. aasta eelarves lubatakse eralasteaedadele toetust lisaks veel 90 lapsele, uusi munitsipaallasteaedu kavas ei ole.
Last but not least. Nagu kogu Eesti on ka Tartu suures Euroopa Liidu rahade sõltuvuse lõksus. Ligi kolmandik eelarve kogumahust on Euroopa maksumaksja taskust.
2014. aasta eelarve on väiksem tervelt 15 protsenti, selline eelarve kõikumine on Tartu majandusruumis nagu sõit karussellil, kus joovastus vaheldub iiveldusega. Niisugune ebastabiilsus näitab, kuivõrd mõjutatavad me oleme välisrahast.
Tuleva aasta eelarve ja varasemate kõrvutamisel on laiemal poliitilisel skaalal märgata ka selget suundumust, et juba aastaid on Tartu linna investeeringud kaldu ühe elanikerühma suunas – need on autoga liikuv jõukam keskklass.