Vene aja sildinduse viimsed jäänukid

Kakskeelne tänavasilt Õnne tänaval. Foto: Margus Ansu

Kuigi Eesti taasiseseisvumisest on möödas juba üle kahe kümnendi, leiab Tartu tänavapildist endiselt üksikuid nõukogudeaegse sildimajanduse märke. Nüüdseks on mõnelgi neist tekkinud juba omaette väärtus.

Tõenäoliselt on kõige rohkem nõukogude ajast linnapilti alles jäänud kakskeelseid tänavasilte. Linnamajanduse osakonna juhataja Rein Haak, kelle vastutusalasse tänavasildid jäävad, pakub taoliste arvuks alla saja. Näiteks eelmisel aastal vahetati linnakodaniku vihje peale sinivalged sildid Kastani ja Ujula tänaval.

Haagi sõnul sõltub vahetamine sageli sellest, kus silt asub. Erakruntidel olevate tänavasiltidega ei saa linn küsimata midagi teha, ja kui kodanik soovib sellist silti hoida, võib see jääda sinna veel aastateks. Sinivalged sildid on tema sõnul pärit 1970. aastatest, enne seda olid tänavanurkadel mustvalged tahvlid.

«Nõukaajal oli ju nii, et kõik oli «meie». Nüüd on aga majad kodanikele tagasi antud ja ka silt on kodaniku omand. Kui keeleinspektsioon on mõne sellise kohta ettekirjutuse teinud, peame omanikult küsima, kas võime selle oma kulu ja kirjadega ära vahetada,» rääkis Haak. Ta tõi näite, kus pärast sildi mahakruvimist tuli tellida ka maja pisiremont.

Annelinna mikrorajoonid

Sügavast nõukogude ajast on siiani alles ka Annelinna kahe mikrorajooni tänavaskeemid, mis joonestati 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses. Kuigi värv on kohati maha koorunud, võib veel praegugi skeemidelt näha, kus asusid kunagi Annelinna kauplused, koolid, lastepäevakodud või teeninduspunktid.

«Inimesed ei leidnud neid maju muidu üles, sest need olid nii ebaloogiliselt nummerdatud,» lausus Haak. Ta oletas, et nendegi «kunstiteoste» saatus pole enam linna otsustada.

«Kaardid on erastatud majade küljes. Kui ühistu tahab midagi hoonega ette võtta, peab ta pöörduma linna arhitektuuri ja ehituse osakonda. Siis selgub, kas peab säilitama või mitte,» ütles Haak.

«Reaalset vajadust nende järele enam pole,» nentis ta. «Kunagi oli Tartu kinnine linn, aga nüüd võib igaüks minna infopunkti ja võtta sealt tasuta kaardi. Kohalikud kindlasti neid enam ei kasuta.»

Kunstiväärtust pole

Linnakunstnik Tiit Kaunissaare ütles, et igat silti tuleb vaadata eraldi, aga laias laastus nõukogudeaegse sildimajanduse jäänused säilitamist ei vaja. «Need linnaosade skeemid pole kunagi õiget infot andnud ja sellisest vabaplaneeringuga süsteemist pole normaalsel inimesel nagunii võimalik aru saada,» lausus ta.

«Mina olen nii vana inimene, et minul Vene aja järele mingit nostalgiat pole. Aga inimesed elasid ka siis ja need olid tolleaegsed valikud,» sõnas ta.

Linnakunstnik märkis, et kuigi siltidel ei pruugi kunstilist väärtust olla, tuleks mõnda neist säilitada juba nende vähesuse pärast. «Kuna ta on sellest ajast pärit, tekib väärtus koos kontekstiga,» lausus Kaunissaare.

Ka linna kultuuriväärtuste teenistuse juhataja Romeo Metsallik ütles, et üldiselt nõukogudeaegsed asjad kaitse all ei ole, kuid sellest perioodist leiab neid, mis vajaks säilitamist. «See on mõttevahetuse koht. Aga mina ei kiirustaks neid maha võtma,» lausus ta.

Passilaud ja kiosk nr 5

Peale mainitud tänavasiltide ja -skeemide leiab linnast veel teisigi nõukogudeaegseid poesilte ja tahvleid. Näiteks Munga tänaval seisab ühe maja seinal siiani passiteenistusest teavitav kiri.

Haak pakkus, et tõenäoliselt pandi silt sinna kaheksakümnendate lõpus. «Käisin seal 1989. aastal, kui sain esimest korda Vene passi vahele vahelehe,» ütles ta.

Nii mõnigi kõnealune silt tekitab temas nostalgiat. «Kindlasti tekitab. Eriti minuealistele. Mina isiklikult ei tunne, et need oleks võõrvõimu sümbolid,» lausus Haak. Ta meenutas raeplatsi nurgal olevat maja, mille fassaadil särab siiani sirbi ja vasara kujutis.

Haaki paneb muigama ka Näituse tänava ääres seisev kiosk nr 5, mille otsaseinale löödud pleekinud vineertahvlilt võib lugeda, et kiosk on avatud 10–18, laupäeviti 9–15. Kiosk on suletud pühapäeviti ja esmaspäeviti.

«Jah, tean küll seda. See oli juurviljaputka, kus müüdi sügiseti kõike alates kartulist ja lõpetades arbuusiga. Kui seda muidugi esines,» lausus Haak. Praegu kasutavad Näituse 10 maja elanikud kioskit puukuurina.