Piirissaare vallavanem Maria Korotkova veerg

Piirissaarel laastavad mets­sead peenraid, aed neid ei takista. Foto: Maria Korotkova

Tuttvardid, keda meie kutsume merepartideks, on Lämmijärves. Neid on suur jõuk, nähtavasti on saabunud peipsi tindid, mida nad söövad. Merepart on selline väike must-valge rändlind.

Rohi rohetab, õhus on värske lõhn, linnud laulavad. Aga mured on kah platsis: metssead hakkasid ründama. Esimese rünnaku tegid nad eelmisel nädalal Piiri külas, lõhkusid ära peenrad. Mõlemad perenaised nutsid.

Üks vana naine sattus sellepärast haiglasse, sest vererõhk läks niivõrd kõrgeks, et veri hakkas ninast jooksma. Viisime ta hõljukiga Laak­saar­de, seal oli kiirabi vastas ja meedikud viisid ta Tartusse.

See on väike tegu, aga meie elu koosnebki sellistest pisiasjadest, oleme nõrgad ja kergesti haavuvad inimesed.

Esmaspäeval käisid metssead jälle. Üks naine siin pani pühapäeval endale kartuli maha, hommikuks oli kõik läinud. Sead teevad, mis ise tahavad! Poole üheteistkümne ajal hommikul kõndisid nad vallamaja taga. Tulin ruttu sisse, kardan neid.

Metssigadele pole takistuseks ka pooleteise meetri kõrgused aiad. Jalad on neil sellised, et nad hüppavad nendega, kuhu aga ise tahavad. Hirmsad loomad!

Meil pole enam võimalust midagi endale kasvatada. Eelmine suvi läks sibul hästi, oli korralik tuluallikas. Nüüd hävitavad sead meie sibulaseemnepeenrad ära. Keskkonnaamet suunab nüüd selle probleemi jahimeestele.

Eelmine suvi käisid jahimehed siin, ainult ühe sea hävitasid. Jahimehed pole neist huvitatud. Meid ei aita keegi.

Kolmapäevaks (tänaseks – toim) on tellitud prügikonteinerid, hakkame talvist prügi ära vedama.

Edaspidine prügivedu on udune, keskkonnainvesteeringute keskuse projektist jäätmejaama väljaehitamiseks pole midagi kuulda. See on meil hea projekt kirjutatud, oleme seda kaks korda esitanud, tõsiseid kulutusi on juba tehtud.

Aga kes siin sellises hullus maailmas teab, kuidas läheb. Projektid viivad ellu ainult need, kes on omad, meie sinna ringi ei kuulu. Nii elamegi.