Klounid kohtuvad maailma muutjatega

Tata Herzen (Fatme-Helge Leevald) on astunud jalga klaasikillu. Isa Aleksander Herzen (Indrek Taalmaa) hoiab tal kätt õlal ning koduõpetaja ja perekonnasõber Malwida von Meysenbug (Külliki Saldre) tõmbab killu jalast. Foto: Janika Leiur

Heiti Paku lavastajakäe all jõudis Tom Stoppardi «Utoopia» triloogia lõpule. Tartu esietenduse järel on mul raske seisukohta kujundada. Üheti vaatan austusest pungil silmadega terve triloogia lavastajate ja näitlejate poole.

Mida muud üks pisike inimene teha saabki, olles tunnistajaks nii suurele projektile, kuhu on haaratud kaasa kaks Tallinna teatrit ning Ugala ja Vanemuine. Stoppardi tekstimassiividele jälgitava kuju ja vormi loomine pole lihtne töö.

Alustuseks – teatris on palju rohkem inimesi kui lavastaja ja näitlejad. Sageli meenub see selgelt küll alles siis, kui midagi kõrva või silma kraapima hakkab. Sedapuhku teadvustasin näiteks Silver Vahtre kunstnikutööd üsna selgelt.

Kunstnikutöö

Kahes teatris, Ugalas ja väikeses Vanemuises, mängitakse sama lavastust võimalikult sarnases lavaruumis. Selle saavutamiseks «viidi» Vanemuise väikese maja lava Ugalasse ja tehti sealne lava kitsamaks, jäljendati lavaraamistikku.

Aga mis veel veidram, ka väikeses Vanemuises varjavad võltsportaalid osaliselt reaalseid. Lavale see just au ei tee. Mitte kummaski teatris.

Lavakujunduse läbivaks elemendiks on püramiidid, mis igas vaatuses kuju muudavad ja millest lõpuks saab läbiv sümbol tuulelohedena. Hirmsasti tahaks mõtet hinnata – kuulge, ikkagi tuulelohed! –, aga teostus mõjub aegunult ja vähe sedamoodi, nagu oleks kujundus jäetud sellele hetkele, mil raha, aeg ja mõtted olid otsakorral.

Stoppardi tekstid on ajakohased sõltumata ajastust. Vormilt ajalooline näidend peegeldab end aja- ja asjakohasena tagasi praeguse, aga ilmselt ka kümne ja kahekümne aasta pärast. Põhjus on see, et tekst on üles ehitatud enam ideedele kui sündmustele.

Lavastuse keskmes on Aleksander Herzeni kodu, mis on ühtlasi paljude intellektuaalidest emigrantide läbikäiguhoov ja kohtumiskoht.

Mõtete ja huumoriga

Omavahel peavad tuliseid vestlusi Karl Marx, Ivan Turge­nev, Mihhail Bakunin, Nikolai Tšernõševski, Nikolai Ogarjov ja teised. Mõned tegelased pääsevad enam esile mõtetega, teised huumoriga. Värvilaigud vahelduvad ja teevad lavastuse huvitavaks.

Mulle tundub, et lavastaja Heiti Pakk on Tom Stoppardi kirega ideede ja elude vastu kaasa tulnud ega jää neile sugugi alla.

Indrek Taalmaa kehastatud Herzen on karune, jõuline kuju. Arvan, et selline lahendus lähendab Herzeni ideid reaalsele füüsilisele maailmale. Lihtsam on näha seost tema ja pärisorjuse kaotamise vahel.

Marika Barabanštšikova teeb Ogarjovi naise ja Herzeni armukesena läbi arengu ülemeelikust neiust enese valikute tõttu piinlevaks kibestunud naiseks.

Bakuninist on lavastuses saanud igavene laps, kes, kui ta just parajasti vangis ei istu, jookseb alati mõnd järgmist revolutsiooni korraldama, kuigi alati ise ka kuigi täpselt ei tea, miks just. Koomiliselt on lahendatud ka Marxi kuju, kelle peamine ülesanne lavastuses on kirgline lipulehvitamine. Mõni roll on suisa vaimustav, näiteks Meelis Rämmeld alkohoolikust Ogarjovina.

Klounid kohtuvad maailma muutjatega, sõnadevaht kohtub teostuvate ideedega. Sellel kõigel ei pruugi alati ajaloolise reaalsusega seost olla, aga kui võluvad konstruktsioonid!

Samas on laval kohati näha ka justkui omapäi jäetud näitlejaid, kes enesele sugugi igal hetkel tegevust ei paista leidvat. Eriti torkab see silma, kui lavastust kõrvutada triloogia teise osaga Elmo Nüganeni lavastuses, kus iga hetk näib ka näitlejatele endile mõtestatud olevat.

Vanemuises ja Ugalas

• Vanemuise väikeses majas esietendus 28. novembril Tom Stoppardi «Utoopia rannik. III osa. Kaldale heidetud» Kalle Heina tõlkes.

• Lavastanud Heiti Pakk.

• Lavakujundus Silver Vahtrelt, kostüümid Maarja Meerult.

• Liikumisjuht Oleg Titov, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov.

• Mängivad Indrek Taalmaa, Külliki Saldre, Peeter Jür­gens, Janek Joost, Arvo Raimo, Kiiri Tamm, Oleg Ti­tov, Janek Vadi, Tanel Ingi, Margus Vaher, Sander Rebane, Rai­vo Adlas, Andres Ta­bun, Artur Linnus, Triinu Meriste või Carita Vaikjärv, Kais Ad­las, Tarvo Vridolin, Meelis Rämmeld, Marika Baraban­štšikova, Margus Jaanovits, Andre Kõiv, Fatme-Helge Leevald, Marta Soro või Iris Rämmeld.

• Esietendus Ugalas oli 22. novembril.

Allikas: Ugala