Majad kaovad, lood jäävad

Lagunenud kirik ja taamal olev ratsarügemendi 2. eskadroni tall on vähesed hooned, mis Raadil Puiestee ja Kasarmu tänavaga külgneval alal endises sõjaväelinnakus on alles. Sellest, mis rügemendi tallide ümber toimus ja millega rügement tegeles, annavad aimu järgmised mustvalged fotod. Räägitakse, et tüdrukud olevat olnud vormis rügemendi poiste järele suisa hullud. Vana kalendri järgi loetakse ratsarügemendi alguseks 1917. aasta 11. novembrit. Rügement tegutses kuni 1940. aastani. Foto: Kristjan Teedema

Hans Christian Andersen on öelnud, et pole olemas paremaid muinasjutte kui need, mis elu ise loob. Raadil, endises sõjaväelinnakus kohtab elu loodud muinasjutte igal sammul. Igal väeosal, mis paiknes selles linnakus või lennuvälja territooriumil, on oma lugu.

«Mõne meelest ei ole need küll muinasjuttude valdkonda kuuluvad, aga kindlasti on lood huvitavad,» rääkis kolonelleitnant Tõnis Asson eelmisel sügisel, kui Raadil käis esimene suurpuhastus.

Kollased koppekskavaatorid hammustasid ükshaaval kivirusuks kolm endist kasarmu- ja kolm staabihoonet, lendurite söökla, veel ühe kollaka söökla, meditsiinipunkti sõnumiga «Viska mured nurka», sissevajunud katusega kontori, lagunenud kino- ja staadionimaja, spordihoone ja veel ühe hoone. Peagi võetakse maha 17 hoonet.

Tõnis Asson on pealt näinud unikaalse maneeži kokkulükkamist ja linnaku moderniseerimist. Ta usub, et Raadi sõjaväelinnakus on igal majal rääkida oma lugu. Teda teeb aga kurvaks, et aja jooksul on need killukesed laiali tassitud, ilma et keegi tundnuks nende vastu tõsisemat huvi.

Priima paki lugu

Mõni killuke on Assonil õnnestunud siiski ka kõrvale panna.

Matkekeskusest üle tee lammutatud telliskividest abihoone alt leiti pudel. «Pudeli sees oli – vanema põlvkonna inimesed mäletavad – suitsupakk Priima. Nõukogude ajal oli elu kehvavõitu, kuid midagi pidi ka priimat olema,» tutvustas Asson leitud ajalookillukest.

Priima tõmbamisega võis oma tervise jäädavalt tuksi keerata. Ent selle suitsupaki teisel pool on tähtis teave. Seal on kirjas seltsimeeste nimed, kes abihoone ehitamisel osalesid ja suitsetamise vaheajal otsustasid torgata pudelisse «kirja».

«Nõukogude ajal ehitati suitsetamiste vaheajal, mitte ei suitsetatud ehitamise vaheajal. Ja kui midagi pudelisse pandi, pandi sinna kogu oma palk, aeg ja kõik muu. Kui aega üle jäi, siis ehitati,» võttis Asson kokku tolleaegse mentaliteedi.

Dudajevi lugu

Kogu tegevus ja ehitamine teenis Raadil tollal ühte eesmärki: hoida käigus kaugpommitajate lennuvälja. Kaugpommitajate diviisi ülem oli legendaarne Džohhar Dudajev, kellest sai hiljem Tšetšeenia vabariigi esimene president.

Dudajeviga käib kaasas linnalegend. Kui tal paluti Raadi sõjaväelennuväli, mis olnud muu hulgas ka tagavaralennuväljaks kosmosesüstikutele Buran, mujale kolida, naernud Dudajev: «Odavam on linn teise kohta viia.»

Peale kaugpommitajate polgu paiknesid Raadil transpordilennuväe polk ja mitmed abiüksused. Kuid Raadi sõjaline ajalugu ulatub märksa kaugemale. Tsaariaega.

1917. aastani asus Raadil 95. Krasnojarski jalaväepolk. Seejärel aga juba Eesti ratsarügement.

Ratsarügemendi lugu

«Kõik eskadronid koondusid kella üheksaks platsile. Kui loendus oli läbi, algas paraadmarss korrapidajaohvitserile,» meenutas rügemendi ohvitser, Uderna külas sündinud 98-aastane Kristjan Pett. «Punased püksid, pruunistunud poisid. Seda on raske ette kujutada, aga see oli väga ilus. Ülev tunne!»

Eesti ratsarügemendi ajalugu uurinud rügemendi spordiklubi liikme Tõnis Sareali sõnutsi ei saa rügemendi tähtsust alahinnata hoolimata selle heitlikust ajaloost.  

Sareali sõnul ei maksa arvata, et ratsavägi korraldas tavapäraseid ratsarünnakuid: mehed hobuste seljas, mõõgad käes. «Peale Esimest maailmasõda nägi taktika ette, et ratsavägi tegutses siiski mobiilse jalaväeüksusena, mis osales Vabadussõja lahingutes nii Põhja- kui Lõuna-Eestis ning Läti ja Pihkva vabastamisel,» rääkis ta rügemendi ainsana säilinud 2. eskadroni talli ees.

Rügemendi parimatel aegadel mahtus sinna pooleteisemeetriste vahedega üksteise kõrvale 80 ratsut. Nüüd elab tallis kümmekond hobust ja talli ees liivaplatsil on noorte ratsatreeningud.

Linnaku ülevõtmine

Enne kui kadunud hoonete asemele kerkib uus elurajoon Waldorfi kooli, lasteaia ja linnahalliga, mille arendamiseks võib linna hinnangul kuluda vähemalt kolmkümmend aastat, jõuavad rääkida oma loo ka inimesed, kes töötasid seal ajal, kui Nõukogude väed olid lahkumas.

Esimesed Eesti kaitseväelased saabusid Tartusse 1992. aastal. Esimeseks ülesandeks oli valvata Vene armee käest üle tulevaid objekte. Praegune Barclay hotell oli esimene, mida hakati valvama. Seal asus tühi diviisistaap. Teiseseks olid meditsiinipunkt ja velskriteenistus Raatuse tänaval, praegune loomakliiniku hoone.

Leitnant Asko Aren jõudis praegusesse loomakliiniku majja 1992. aasta augusti lõpus, septembri alguses.

Areni ja temale alluvate sõdurite ülesanne oli ette valmistada Nõukogude Liidu lennuvälja linnakuosa ülevõtmiseks. Ettevalmistused kestsid 1993. aasta jaanuarini.

Mõni kuu hiljem, märtsikuus, jõudis Raadile kolonelleitnant Mart Mikkelsaar. «Enamik hooneid olid tühjad. Vene armee oli hakanud välja minema. Veeti varustust rongide peale või lennukitega ära. Mahajäänud hooneid hakati ükshaaval meile üle andma,» rääkis ta.

«Ega nad rõõmsas seisukorras olnud. Nagu üks Vene ohvitser neljasilmajutus rääkis, ametlikult ei tohtinud ta ju seda öelda, oli salajane käskkiri, millega anti korraldus Eestis, Lätis ja Leedus üle antavad sõjaväeobjektid võimalikult ära lõhkuda,» jutustas Mikkelsaar.

Nii juhtuski, et juba üleantud hoonetest saadi kätte Vene armee sõdureid, kes olid salaja sisse hiilinud ja peksid haamritega radiaatoriribisid ükshaaval lõhki. Ikka selleks, et eestlased ei saaks neid kasutada. Teistesse vennasvabariikidesse jäeti maha aga sõjaväetehnikat, varustust ja isegi sõjaväelinnakud.

Kuid Vene armees oli ka härrasmehi.

Vanad tallihooned olid nii Nõukogude armees kui Vene sõjaväes kartsana kasutuses. Kartsa ehk peavahi ülem andis Eesti sõduritele hoone üle täiskorras ja pestuna. «Kambritel olid tabad ees ja kõikide tabade võtmed anti meile koos kimbuga,» kirjeldas Mikkelsaar.

Tõsi, tsementi täisvalatud WC-augud olid sagedasem nähtus kui heas seisukorras üleantud hooned.

Vene armee lahkumise lugu

Asko Aren meenutab, et väeosa peasissekäigus ehk pääslas oli 1992. aastal korraga valves nii Eesti kui Vene sõdur. «Vene sõduritel relvi ei olnud, kuid Eesti sõduritel olid juba ka relvad,» rääkis ta.

Väeosa territooriumil oli teiste seas nooremohvitseridest Vene sõjaväelasi, kellest nii mõnigi ei peljanud ka alkoholi tarvitada ja tuli seejärel võimu näitama. Areni sõnul pidid tunnimehed sellised pikali panema ja agressiivsuse taltsutamiseks tegema hoiatuslasu.

1994. aastal aga tulistati eestlasest tunnimeest. «Autopargis, Hiinalinna-poolsest otsast. Ilmselt provokatiivsetel eesmärkidel. Meie tunnimees avas ka vastutule,» meenutas ta. Keegi õnneks viga ei saanud ja tunnimees lasi vaid määrustikus ettenähtud hoiatuslasud.  

Asko Aren mäletab eredalt ka päeva, mil 1994. aasta augustis lahkus Raadilt viimane Vene armee lennuk.

«Tõusis õhku, lehvitas oma tiibadega ning võttis suuna Venemaa poole. Vaatasime, kuidas läks, ja oligi kõik,» meenutas Aren, kuidas ta piirivalve ja tolli esindajatega lennuki ruleerimisraja otsas äralendu tunnistas. «Tunded olid ülevad!»

Lammutamine Raadil

• Tartu linn jätkab Raadi linnaosas asuvate endise sõjaväelennuvälja hoonete lammutamist. Tänavu mais lõppes lammutustööde esimene etapp, mille käigus võeti maha 15 vana hoonet, peatselt algavas teises etapis on kavas lammutada 17 hoonet.

• 2014. aasta juuniks lammutatakse 17 tühjana seisvat hoonet, mis asuvad linnale kuuluvatel kinnistutel Roosi, Puiestee, Peetri ja Raatuse tänaval.

• Peale teise etapi lõppu jääb Raadil lammutusjärge ootama veel 10–15 sõjaväehoonet.

Allikas: Tartu linnavalitsus