Noist ammustest aegadest, mil mu igapäevatöö oli lähedalt ja tihedalt seotud eesti rahva tollase menulehega Edasi, on mulle igavesti meelde jäänud meie keeleperenaise Helju Valsi karm, õiglane ja halastamatu pliiats, mis järjekindlalt püüdis leheneegrite perutama kippuvat keeletaju mingeidki reegleid järgivatesse raamidesse suruda.
Helju Valsi kardeti ja austati, temaga võis vaielda, ent tema oponendil oli peaaegu olematu väljavaade omaenese variandi trükkipääsemisele. Enamasti olid Helju Valsi argumendid reeglitepõhised, kuigi, mis seal salata, vahel õnnestus teda veenda ka erandite võimalikkuses ja üllitise seisukohast õigustatuses.
Pärast seda pikka (ja sisutut – nagu armastas öelda meie ajakirjanduse isa Juhan Peegel) sissejuhatust tahan lugejale esitada põhjuse, miks ma seda lugu üldse kirjutan.
Mure emakeele pärast
Jah, see on mure mu emakeele pärast. Pensionärina pole mul võimalik end meie kirjutava ajakirjandusega iga päev kursis hoida muul moel kui vaid veebivariantide kaudu.
Ja see, mis sealt ja rahvusringhäälingu kanalitelt minuni jõuab, annab mulle põhjust arvata, et lugupeetud Helju Valsi elutöö on üpris küsitava väärtusega. Sest tema aeg ja tema keele aeg on lihtsalt möödas. Ja seega on möödas ka meie, Helju Valsi apologeetide ja õpilaste aeg.
Möödas on ka Juhan Aaviku, Paul Ariste, Eduard Vääri ja kümnete teiste omaaegsete keelemeeste aeg. Praegune keeletarvitaja enamasti ei teagi, kes need mehed olid, nende keelenõuetest rääkimata.
Ka tuleb korstnasse kirjutada baltisakslastest pastorite esmakoostatud eesti keele grammatikad, nende edasiarendajad ning kõik need põlvkonnad, kes on pidanud kalliks seda keelt, mille igavikuotsingutest kunagi unistas Kristjan Jaak Peterson.
Kuidas teisiti suhtudagi meie emakeele tulevikku, kui kõike, mis annab tunnistust selle ülimalt puudulikust valdamisest, peetakse keele arenguks?
Ma ei istu öösiti internetis kommentaare lugedes, seepärast ei kipu ma arvustama kommentaariumikeelt, mis on mulle üdini võõras. Ma vaid kardan, et see keel «areneb» ju lõpuks meie emakeeleks!
Hiljuti kirjutasid Eesti koolide abituriendid lõpukirjandit. Ma ei kommenteeri etteantud teemasid, ent leian, et ühe puhul oli pealkirja moodustanud tsitaat kui mitte just lausvigane, siis vähemalt kohmakalt tõlgitud. Ja kõik abituriendid higistasid oma senise elu tähtsaima kirjatöö kallal, aimamata, et midagi jätab kuskil soovida.
Rumaluse kiitus
Või mida arvata, kui meie haridus- ja teadusministeeriumist lähtunud järjekordse tööjuhendi, otsuse, määruse vms lugemiseks peab esmalt võtma kätte punase pliiatsi, et panna puuduvad kirjavahemärgid ja muuta kantseliit lugemiskõlblikuks.
Või kui meie telesaateid hakkivate reklaamklippide keelel puuduvad igasugused reeglid? Või kui minu senisel lemmikul Vikerraadiol on eetrisse ilmunud mingi mölamaffia, kes juba saate algul loob õhkkonna, mille järgi on lõpukirjandi kirjutamine ellujäämise küsimus ja saatejuhi esimese klassi lõpetanud poeg on nördinud, saades teada, et tal seisab ees veel üksteist järjest raskemaks muutuvat õpiaastat. Saatejuhi toon lubas järeldada: õppimine pole popp ja elus edasi jõudmiseks pole seda vaja.
Seega anti raadiokuulajale selge signaal: emakeeleoskuse ja arutlemisvõime näitamine lõpukirjandis on tarbetu barjäär, mille mingid ametnikud on lihtsalt mõistetamatult kehtestanud.
Kui aga raadiokuulaja (kes Vikerraadio puhul pole äsja esimese klassi lõpetanu) häälestatakse hariduse ja harituse ebavajalikkuse ja mõttetuse lainele juba saate alguses, siis näib, et meie saatejuhtide valikus on miski mäda.
Õnneks säästsin end edasisest ja keerasin raadio lihtsalt kinni...
Ja ärge nüüd tulge mulle kinnitama, et edaspidi loksus kõik ilusasti paika. Mulle piisas algusestki!
Kui juhtun meie rahvusringhäälingu teleprogrammide neile saateile, kus lubatud auhinna võitmiseks eeldatakse mingeidki teadmisi, mis väljuvad Hollywoodi tähtede, rokkmuusikute või kohalike nn superstaaride ringist, olen enamikul juhtudest kohanud suhtumist, mille puhul loll olla pole häbiasi, vaid suisa popp.
Tagasi kiilkirja juurde
Tahaksin ulguda tähtede poole oma keelevalu, kui kuulen-loen iga päev, et meil lauldakse ja räägitakse teisippäevast, kolmappäevast, neljappäevast jne, et sündmuseni on jäänud loetud minutid, et meie teedel sõidavad sitröönid, et lausa loomulikult pole keegi kuulnud ühele VW mudelile nime andnud passaattuultest, et meie tähestikus puudub nüüd üks seni seal olnud katustäht, mistõttu oleme sunnitud näiteks pesemisseadmeks kirjutama dushsh (ja muid anglo-ameerika päritolu lauslollusi), et Saksa linn Köln on tegelikult Kolonja ja Baden-Badeni hääldus on bääden-bääden, et Jaroslav Hašeki vahva sõduri Švejki raamatu illustreeris Džozef Lada, et meie tunnustatud koorijuht oli Ritšard Ritsing jne...
Lausa marru ajavad mind sõnavormid nagu kursuseid, sündmuseid, kakluseid, kauguseid, kaktuseid jms, kuigi ÕS neid nüüd lubab. Iga päev kuuleme eetris nimisõnade mitmuse osastavat: tubasid, kassisid, koerasid, sukkasid jne, selmet öelda tube, kasse, koeri, sukki jne. Kõik see annab tunnistust vähesest emakeeleoskusest ja olematust lugemusest.
Olgem ausad, meie emakeel liigub suunas, mida selle loojad ei osanud näha ka õudusunenägudes. Mäletan hästi oma kunagise õpetaja ja hilisema diskussioonipartneri professor Eduard Vääri resigneeritust keeletulevikku käsitlevatel teemadel. See paistis välja eriti pärast meie viimase kõikelubava õigekeelsussõnaraamatu ilmumist. Jagasin toona ja jagan tänini tema pessimismi.
Lõpetuseks: kardan, et oma lastelastelastega (kui Issand Jumal mulle seda aega võimaldab kogeda) pole mul õnne enam emakeeles suhelda, selleks ajaks on see hääbunud ja asendunud...
Usun, et kunagi alustame Maarjamaal taas kiilkirjast.