Karol leidis abi alles viie aasta pärast

See lugu on 12-aastasest poisist Karolist (nimi muudetud) ja tema perest.

Aastaid süüdistati Karoli vanemaid selles, et nad ei oska oma last kasvatada. Küll ei ole Karoli isa piisavalt range, küll ei oska ema hellust jagada.

Probleemid Karoliga algasid juba esimeses klassis. Varakult sattus poiss ka politsei vaatevälja. Ta ei varastanud ega kakelnud, kuid käitus väljakutsuvalt nii koolis kui tänaval. Ta ärritus kergesti, karjus, kasutas vägisõnu, mõnitas kaaslasi, ei allunud kellegi palvele «olla normaalne».

Vanemad vahetasid lapse kooli kolmel korral. Temaga tegeles alaealiste komisjon. Läks viis aastat, enne kui ema jõudis koos poisiga lastepsühhiaatri vastuvõtule.

«Kui teie ei suuda aidata, siis ma tõesti ei tea, mis saab,» ohkas ta. Poisil, kes ta kõrval istus, näis olevat ükskõik. Kui temast midagi välja lugeda võis, siis oli see: «Ma olengi luuser! Ma provotseerin alati ja kõikjal. Ma teen kõike meelega ja tahangi selline olla.»

Pärast põhjalikke uuringuid diagnoositi lapsel aktiivsus- ja tähelepanuhäire, rahvakeeli hüperaktiivsus.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire täpsed tekkepõhjused ei ole teadlastel veel sugugi päriselt selged. Uuringutes on esile toodud aju ainevahetuse eripärasid ja probleeme aju piirkondade koostöös. Kolmandikul niisuguste laste vanemaist esineb endalgi sarnase häire tunnuseid – see viitab ka pärilikkuse osatähtsusele.

Nõustamise, ravi  ja psühhoteraapiaga vähenesid Karoli käitumisprobleemid, paranes poisi keskendumisvõime, samuti läbisaamine kaaslastega. Lastepsühhiaater Madis Parksepp ütles, et viimasel paaril aastal ei ole Karoliga ühtegi tõsist pahandust olnud. Kevadel lõpetab ta põhikooli.

Arstid leiavad, et ravita jäämise korral võinuks Karoli emotsionaalsed ja käitumishäired veelgi enam süveneda, ilmselgelt oleks poissi ees oodanud tõsised sotsiaalsed probleemid.