Lea Leppik: väikerahva proovikivi - humanitaarkultuur ja rahvusvahelistumine

Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi teadusdirektor Lea Leppik. Foto: Sille Annuk

Tartu ülikool on oma pika ajaloo jooksul kuulunud mitmesse kultuuri- ja keeleruumi. Praegu on aga suurim küsimus see, mida toob üleilmastumine väikerahva humanitaarkultuurile.

Eestlaste emakeelse ülikooli iga on vaevalt neli inimpõlve. Edu polnud millegagi garanteeritud, kui 94 aastat tagasi võeti vastu julge otsus: iseseisev riik vajab oma ülikooli.

Mis siis, et esimene eestikeelne keskkool oli asutatud alles 1906 – seegi tüdrukutele, kelle sobivus kõrgkooli oli veel suure küsimärgi all. Mis siis, et kõrgharidusega eestlasi oli vaevalt paar tuhat ja professoriteks tuli ikkagi kutsuda välismaalasi. Mis siis, et Vabadussõda alles käis.

Meil oli vaja emakeelset ülikooli, et noored võiksid õppida kodumaal ja omas keeles ning saada seeläbi parima võimaliku hariduse. See imepärane võimalus on meil olnud nüüd juba piisavalt kaua, et olla sellega harjunud.

Kaks suurt eesmärki

Uuemates visioonidokumentides on Tartu ülikool seadnud kaks suurt eesmärki: olla rahvusvaheliselt tunnustatud teadusülikool ja teenida Eesti riiki rahvusülikoolina.

Mida tuleb teha esimese eesmärgi saavutamiseks, on kõigile enam-vähem selge: publitseerida rahvusvaheliselt nähtavates väljaannetes ja pigem inglise keeles; lüüa kaasa teadlaste rahvusvahelistes koostöövõrgustikes; saata doktorandid välismaale; viia uued teadustulemused kiiresti praktiliste lahendusteni jne.

Aga mida on õigupoolest vaja teha, et saavutada teist eesmärki?

Kas piisab rahvusprofessuuride asutamisest? Või keeletehnoloogia arendamisest, et arvutid meiega eesti keeli kõnelda suudaksid? Kas tuleks panustada artiklitele või monograafiatele? On meil vaja eestikeelset filosoofiat ja semiootikat? Rohkem muuseume? Vähem? Ja kust jookseb paras piir eestikeelse ning rahvusvahelistumist võimaldava ingliskeelse õppe- ja teadustegevuse vahelt?

Astronoom Ernst Öpik kirjutas 1930. aastatel, et pole midagi loomulikumat kui täheteadlaste koostöö, sest uurimisobjekt on kõigil üks.

Sedasama ei saa kahjuks öelda humanitaarteadlaste kohta – isegi samal maal elavate ajaloolaste vaatenurgad erinevad sõltuvalt nende rahvusest, töökeelest, ühiskondlikust positsioonist (võrdleme näiteks baltisaksa ja eesti ajaloolaste kirjutatud Eesti ajaloo käsitlusi).

Humanitaarteaduste meetodid on paljuski spekulatiivsed ja nende ülesanne on vastata suurtele olemuslikele küsimustele, nagu näiteks, mis on õnn, kes me oleme? Humanitaarkultuur eeldab pikemaid ja isikupäraseid tekste, romaane ja monograafiaid. Mõjufaktor ei ole kergesti kokku loetav, kuid ulatub kõigisse eluvaldkondadesse.

Rahvuslust peetakse 19. sajandi leiutiseks. Sada aastat tagasi olid Euroopa ja Ameerika tähtsamad punktid omavahel ühendatud raudtee- ja telegraafivõrguga. Kiiremad ja paremad kommunikatsioonivõimalused panid inimesi uskuma, et kohe on sündimas üleilmne kultuur.

Sajandivahetuse paiku mõeldi välja hulk tehiskeeli, mida kasutada suhtlemiseks. Neist tuntuim, esperanto on nüüdseks taandunud väikese kildkonna erihobiks.

Kosmoseajastu koidikul, 1960. aastatel oldi väga optimistlikud arvutitõlke arengu väljavaadete suhtes. Usuti, et see lubab peagi igal soovijal saada osa ükskõik millise maa või rahva kultuurist. Need lootused on end õigustanud ainult vähesel määral ja peamiselt standardsete tarbetekstide puhul.

Humanitaarkultuur on tihedamalt seotud keele mõistesüsteemi ja ajaloolise kultuurikontekstiga, kui see oleks unistajatele meeldinud. Tõlkimine on võimalik, kuid see tähendab teksti uuesti loomist algsest erinevas kontekstis, omamoodi kodustamist. Pärast seda võib tõlketekst hakata elama uues kodus oma elu.

Info- ja nanotehnoloogiad on maailma muutmas vähemalt sama palju kui raudtee ja telegraaf poolteist sajandit tagasi. Võibolla rohkemgi.

Kas selles uues maailmas leidub üldse kohta väikestele keeltele ja pikkadele tekstidele? Ilmselt on aus vastus, et keegi ei tea, see kogemus seisab meil veel ees.

Keelevahetuse mõju

Mis seos on sellel kõrgkooli õppekeelega? Tartu ülikoolis vahetas saksa keele õppekeelena 1890. aastatel välja vene keel, 1919. aastal eesti keel, nõukogude aja lõpus tuli doktoritööd teha vene keeles, nüüd inglise keeles.

Senised kogemused on näidanud, et kõrghariduse keelel on väga mitmeplaaniline mõju. See on muutnud tugevasti õppijate ja õpetajate kultuurilist koosseisu.

See suunab ka alamate kooliastmete tööd, sest vanemad loodavad, et lastel on edaspidi lihtsam, kui nad omandavad keele varem.

Endise Nõukogude Liidu piires oli levinud tava saata lapsi venekeelsetesse koolidesse, et nende ees avaneksid Moskva ja Leningradi mainekate kõrgkoolide uksed. Teadustöö keel määrab paljuski teemavaliku, allikad ja teksti hilisema mõju.

Humanitaarias tähendab teaduse keelevahetus sageli ühtede tekstide käibelt kadumist ja asendumist teistega. Nii võib väga kergesti kaotada ajaloolisest mälust terveid pikki perioode. Me tahaksime pidada eesti teaduseks vähemalt kogu Tartu ülikoolis tehtud teadust, aga kui paljud õigupoolest suudavad lugeda eelkäijate ladina, saksa, vene või prantsuse keeles kirjutatud töid?

Meil peaaegu ei ole enam tudengeid, kes Eesti ajaloo allikatega toime tuleks, sest paljudel juhtudel oleks vaja kombinatsiooni näiteks saksa, vene ja ladina keelest, mis allika loojatele olid tavakeeled. Paljudel meditsiini või infotehnoloogia valla ingliskeelsetel terminitel ei ole eestikeelseid vasteid.

Siin võiks korraks mõtelda: kui meie kaasaegse infotehnoloogia oleks leiutanud ja turule paisanud näiteks Hiina, kas meie nooremal põlvkonnal oleksid juba hieroglüüfid selged?

On ka teistmoodi näiteid. Nii on Eestis saanud astronoomiast rahvusteadus, kus kõik uus saab kohe ka eestikeelse nimetuse ning sellest räägitakse ja kirjutatakse. Tegijatele tähendab see topelttööd, kuid seda tahetakse teha.

Sedalaadi kahekordseks pingutuseks peaks olema valmis suurem osa eesti teadlasi – kui meil on ikka tõsi taga rahvuskultuuri edendamisega globaliseeruvas maailmas.

Väikerahvastel on alati tulnud ise õppida võõrkeeli. Samas tuleb oluline tõlkida oma keelde, muidu ei saa sellest kultuuri osa.

Kallis tegevus

Lennart Meri on võrrelnud kultuurilise mitmekesisuse hoidmist looduse liigirikkuse säilitamisega. Globaalselt vaadates on väikese keeleruumi kaitsmine tõesti võrreldav Alutaguse lendoravate või Saaremaa robirohu kaitsmisega.

Ohustatud liikide kaitseks võtame ette üsna palju ja need meetmed maksavad. Tõenäoliselt oleks kasulik teadvustada, et ka nii väikese kõnelejate hulga keele ja kultuuri kaitsmine on kallis tegevus, millel silmaga nähtavat ja mõõdetavat tulemust on raske ette näidata. Aga võibolla on püsimajäämine eestlaste suurim panus maailmakultuuri.

Neist ja teistest seotud küsimustest tuleb juttu 6. detsembril konverentsil «Keelevahetus ülikoolis – probleem või võimalus?» Tartu ülikooli ajaloo muuseumis.