Hugo Treffner rajas haritlaste taimelava

Üks Mulgimaalt pärit treffnerist hr Avarsoo on meenutanud Treffneri kooli tulekut koos isaga. Treffner käskinud üles otsida Kivisilla, sest sealt ollagi koolimaja näha. Teekond Tartu vaksalist südalinna olnud ebalev. Aga siis avanenud lai vaateväli kuni Kivisillani ja sealt edasi Emajõe kaldal asuva Treffneri koolimajani (pildil vasakul, uhke Belle­vue hotelli kõrval).

FOTO: Erakogu

Pole vist väärikamat paika suurmehe monumendile kui aastaaegade vahelduses park. Kõrged puud, lindude laul ja kõne, rohelus või valge lumi ...

Ja kas on ühe koolimehe mälestusele suuremat auosutust kui tuua ta pärast tema ajaliku elu möödumist pronksivalatuna oma loodud kooli õuele.

Koolimaja seal enam pole, aga Hugo Treffner, Eesti Hugo ehk härra Maurus, on.

Ümberringi on küll väga palju muutunud, kuid pronksist koolijuhi silmavaade ulatub ka teisele poole Emajõge. Sinna, kus on tema loodud kooli praegune kodu.

Juba ammu vadistavad-jutustavad linna tuhanded õppurid vahetunnis ja klassiruumis enesestmõistetavalt oma emakeeles, eesti keeles. 130 aastat tagasi see nii ei olnud.

Alustati saksakeelse õppega. Tsaariaja range kord nõudis kroonukooli seinte vahel riigikeele, vene keele kasutamist. Hugo Treffneri asutatud erakoolis võisid aga maarahva pojad vahetundides ja kooli pansionaadis isekeskis eesti keeles rääkida.

Kooli asukoht

Oma erakooli avamise loa sai Hugo Treffner lõppude lõpuks kätte 1883. aasta detsembris.

Esimesed tunnid peeti Kroonuaia tänav 21 hoones. Edaspidi tuli tegutseda mitmel üüripinnal.

Päris oma maja kooli jaoks ostis Hugo Treffner Emajõe kaldale Hobuse tänavasse (praegusel pargialal Kivi tänava vastas).

Selles kolmekorruselises hoones oli varem asunud hobupostijaam. Sellepärast kuulusid maja juurde ka suured tallid. Neile lasi koolijuhataja teise korrus peale ehitada ja nii sai juurde klassiruume.

Hugo Treffneri enese eluruumid paiknesid peamaja alumisel korrusel, teisel korrusel olid klassitoad ja köök, kolmandal korrusel vanemate õpilaste magamistoad. Nooremad kasvandikud pidid leppima katusealusega.

Et õpilaste arv kasvas ja kooliruumid olid üle koormatud, üüris Treffner oma koolile Peterburi (Narva) ja Kivi tänava nurgale Faure majja (praegune linnamuuseum) kena saali koos kõrvaltubadega. Sinna paigutati nooremad klassid. Pinna puuduse tõttu üüris Treffner koolile ruume veel mujalgi lähikonnas.

Koolipäev ja elu pansionaadis

Kooli vilistlane Joosep Liiv on meenutanud, et kui tema õppis Treffneris, oli koolis ligi 300 kasvandikku, neist kakssada elas pansionaadis.

Hommikuäratus oli kell kuus. Keegi kasvandikest, kes õpperaha puudu jäämise korvamiseks pidi ühiselus vajalikke kohustusi täitma, käis mööda magamistube ja helistas kella. Hommikusöögiks olnud magus tee võileiva ja saiaga.

Lauakatmisel toimetanud jälle keegi nendest, kel oli raskusi kooliraha maksmisega nõutud ajaks.

Treffner võimaldanud rahaliselt kehvematel pansioni- ja kooliraha maksmist selgi moel, et pakkus teha pansionaadis hädavajalikke valve- ja majandustöid või saatis noorematele klassidele tunde andma.

Kui kaugematest või lähematest kroonukoolidest välja heidetud rikkamate mehehakatiste käest küsitud kooliraha kätte sai, siis võis ju vaesemate puhul vähemaga leppida.

Koolitunnid algasid juba kell seitse, sest pidi arvestama nende kroonukooli õpetajatega, kes tulid ka Treffneri kooli tunde andma.

Pansionaadis olnud päevas neli söögikorda. Toitlustamist korraldanud Treffneri abikaasa.

Pärast lõunasööki käidi üheskoos jalutamas. Jalutuskäigule järgnes ülesantud koolitükkide õppimine.

Enne magamaminekut kogunenud kogu pansionaadipere suuremasse klassituppa õhtupalvusele.

Tihti ilmunud seda pidama Treffner ise. Siis arutatud läbi ka päevasündmused, nii heateod kui koerustükid.

Enne koolipeole või teatrisse minekut vaadanud Hugo oma kasvandikud üle. Etteheiteid pälvinud kaamelikarva või hall riietus. Ta toonitanud, et tume pintsak peab, kui ikka vähegi võimalik, Hugo Treffneri kooli poisil välja minnes seljas olema.

Šindrimeister

Mõnedki vilistlased on olnud tagantjärele tänulikud sellegi eest, et koolijuhataja ei kasvatanud neid üksnes sõna, vaid ka käega.

Kord jäänud kolm maalt pärit poissi lihavõttepühiks pansionaati. Igavuse peletamiseks üürinud nad paadi ja sõudnud pärivett Kivisilla poole, et seal põnevusejanus järele proovida, kas ja kuidas läheb korda pressida vastuvoolu Kivisilla keskmisest avausest läbi.

Poiste tempu märganud Hugo Treffner isiklikult. Paljapäi  tormanud ta kino Illusioon (praeguse Atlantise alal) juurde, palganud seal passivaid poisikesi paadis istujaid jäätükkide ja kividega loopima, et neid silla juurest eemale peletada.

Enda ja loodusjõu võrdlemine jäänudki koolipoistel pooleli, pärivett põgenenud nad pärmivabriku suunas. Treffneri käepikenduseks olnud poisid said  mõned sendid. Oma «kasupoegadele» oli aga tema kuulus šindritegemine – röögatus «Ach du Schinder!» ja juustest sakutamine – kindlustatud.

Õppimisest

Treffner oli asutanud oma erakooli, pidades silmas neid maarahva poegi, kes tahtsid haridust saada. Võis olla üsna harilik nähtus, et 12-aastase poisi pinginaabriks oli vuntsidega, 30. eluaastais endine rahvakooliõpetaja.

Advokaat ja kirjamees Ferdi­nand Karlson on oma kooliaja tagantjärelevaates teadnud tunnustada, et kauemat aega oli Treffneri kool ainuke Baltimail, kus see oli võimalik. Tollane kooliseadus nii suurt ealist erinevust koolis ei lubanud. Järginuks seda kitsendust ka Treffner, oleks mõnelgi haridustee jäänud lühikeseks.

Need vanemad õppurid, kes kavatsesid kahe klassi materjali ühe aastaga läbi võtta, tõusnud vahel öösel kell kolm või neli õppima.

Parimad õpetajad

Direktor Hugo uhkustanud vahel: «Treffneri koolis on neli professorit, kolm ekstsellentsi ja kõik paremad õpetajad üle Tartu!»

Eriti vanematele kasvandikele püüdnud Treffner muljet avaldavaid õpetajaid leida.

Psühholoogia- ja loogikatunde andma kutsus ta Euroopa kuulsuse, Tartu ülikooli professori ja vaimuhaigla direktori Vladimir Tšiži. Tundi andma saabudes jätnud too uhke läikiva kalessi maja ette ootama.

Klassi sisenedes hakanud professor kohe rääkima. Alles siis asetanud ta silinderkübara lauale ja heitnud sellesse valged glasseekindad. Isiku teinud põnevaks ka mustad prillid ja suurte ruutudega püksid. Poisid kuulanud tema huvitavat ja temperamentselt esitatud ettekannet ammuli sui.

Treffneristid ja muusika

Sel perioodil, kui Treffner kasutas ka Faure maja avaraid üüriruume, oli koolil isegi kokkupandav näitelava.

Sel ajal muretseti koolile ka orkestripillid, klaver ja harmoonium. Orkestri, nagu ka koori harjutused käisid oma kooli kasvandikust võrsunud õpetaja (tulevase keelemehe) Johann Voldemar Veski juhatusel.

Kui Miina Härma oma esimest suuremat eesti laulukoori kokku sättima hakkas, läks palju treffneriste selle koosseisu.

Kooli vilistlased on täismehe tagantjäreletarkuses imetlenud Hugo Treffneri kohati koomilisenagi tundunud kummardusi paremale ja pahemale, tema osavust ja diplomaatiat oma kooli püsima jäämise nimel. Koolijuhti pitsitasid kaks kohalolevat mõjujõudu: tsaaririigi võim ja saksa seltskond, kes ei soovinud, et Hugo Treffneri kool saadab nii palju haritud eestlasi ühiskonda.

Kui 1883. aasta detsembris oli ajalehest lugeda, et Tartu ülikooli teoloogina lõpetanud Hugo Treffner (kohalikes ringkondades teada kui rahutu rahvuslane) sai erakooli asutamiseks loa, olnud mõnedki kohalikud võimukandjad ärevil: nüüd tuleb sellele Treffnerile veel sada Treffnerit järele!

See 130 aasta tagune ennustus läks täide.

Hugo Treffneri kooli pingist on võrsunud Eesti riigivanem, panga president, ülikooli rektor. Oma riiki asus edendama ja on praegugi edendamas sadu ja sadu treffneriste.

Lihtsalt ja kokkuvõtvalt on öelnud treffnerist ja kirjamees Ferdinand Karlson: «Hugo Treffneri loodud kool on talle jäädavaks monumendiks.»

Tagasi üles