/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2008/12/15/105572t1h0c9a.jpg)
Tartu Teoloogia Akadeemia on Eestis ainuke õppeasutus, kus on võimalik hingehoidu nii rakenduskõrghariduse kui ka magistritasemel õppida.
Hingehoiuülikool asub Tartus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seni on hingehoiu erialal rakenduskõrghariduse Eestis omandanud 15 inimest, üks on saanud magistrikraadi.
Just teoloogiaakadeemia üliõpilased ja vilistlased avasid 2004. aastal Tartus hingehoiukeskuse ning on seda vabatahtlikkuse alusel senini elus hoidnud. Abi saab sealt tasuta.
Tartu Teoloogia Akadeemia eestvedamisel ollakse praegu välja töötamas hingehoidjale kutse andmise süsteemi. See tähendab, et tulevikus peaks Eestis rakenduma kord, mis tagab, et hingehoidjana võib ametis olla vaid kutsetunnistusega inimene.
Küsimuse peale, mis vahe on psühholoogil ja hingehoidjal, vastab Tartu Teoloogia Akadeemia prorektor Siimon Haamer, et väliselt on nende töö üsna sarnane.
«Aga hingehoidja on valmis inimesi aitama ka eksistentsiaalsetes küsimustes. Otsima vastust küsimusele: mis saab siis, kui ma suren?» selgitab ta. «Psühholoogil ei ole ju kohustust olla religioosne inimene ja ta ei pruugi sellele küsimusele vastamisega hakkama saada.»
Pöördumatu haigusega inimene võib oma saatusega olla leppinud, aga surma palge ette jõudes võib ka usust kaugel oleval inimesel tekkida suur segadus ja hirm, mis ikkagi edasi saab.
«Hingehoidja aitab inimesel oma elu väärikalt lõpuni elada,» räägib Haamer. «Või teistpidi – aitab inimese raskest olukorrast läbi nii, et inimene võiks leida uue sihi.»
Kas ilmalik psühholoogiline abi ja usuline hingeabi ka vastanduvad?
Siimon Haamer mõtleb natuke ja vastab, et psühholoogid suhtuvad hingehoidjatesse väikese ettevaatusega mõnikord küll. «Näiteks ühise erialaliidu loomine ei tuleks meil koos veel kõne alla,» märgib ta.
Haamer lisab, et samas on diplomeeritud psühholooge teoloogiaakadeemia hingehoiukoolitustel käinud ning nende seas on neid, kes ka hingehoidjana tegutsevad.
Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskuse psühholoog Mari Saari märgib, et tegelikult on hingehoidja ja nõustava psühholoogi töö vahel tõepoolest raske piiri tõmmata. Hingevalus inimese vajadusi suudavad mõlemad täita.
«Üks töökorralduslik eripära on vahest see, et surija voodi juurde psühholooge just ei kutsuta. Aga näiteks õnnetuspaigas teeme mõlemad väga sarnast tööd, me oleme ühe meeskonna liikmed,» ütleb ta.