Naine kasvas hingehoidjaks kümne aastaga

Tartu Teoloogia Akadeemias õppiv Raili Hollo ütleb, et hingeabi ei eelda, et abivajaja peaks olema usklik inimene. «Jumalast ja eksistentsiaalsetest küsimustest võin temaga rääkida alles siis, kui ta ise sellest soovist märku annab,» ütleb ta. Foto: Margus Ansu

Raili Hollo vaatas pärast enneaegse lapse sündi oma voodi ette ilmunud hingehoidjale mõistmatult otsa – no näita, kuidas sa mu mure ära võtad, näita! Ja tõmbas teki üle pea.

Tollal sündinud tüdrukuke Kelli käib praegu Tartu Maarja koolis. Ning seesama naine, kes kunagi hingehoidjat põrnitses, töötab hingehoidjana Tartu Maarja tugikeskuses ja koolitab end Tartu Teoloogia Akadeemias selsamal erialal.

Tütar Kelliga on Raili Hollo üle elanud aegu, mille muredest jätkuks kümnele naisele. Ta laps pidi ainuüksi oma esimesel eluaastal üle elama 12 operatsiooni, lisaks hulk teisi keerukaid protseduure, mis kõik jätsid jälje.

Kelli valulävi sai ületatud sedavõrd palju kordi, et lapse instinktid on maha surutud. Tüdruk on kümneaastane, aga ei räägi. Kui teda ei mõisteta, võib ta saada kurjaks, käituda ennastkahjustavalt...

«Tegelikult on ta aga rõõmus ja krutskeid täis tüdruk, mulle ta meeldib,» sõnab Raili Hollo. Tütar on kindlasti üks põhjus, miks see naine on nüüd hingehoidja, kuigi algul kogu tema loomus niisugusele abile vastu tõrkus.

Lapse sünd ja mure

1999. aasta lõpul lamas Raili Hollo haigevoodis teadmisega, et tal on seljataga raske sünnitus ning ta on ilmale toonud enneaegse lapse, tillukese nagu barbinuku, kelle elu eest lastekliiniku reanimatsiooniosakonna arstid ja õed võitlema asusid.

Naist ennast ei lubatud aga voodistki tõusta, sest kardeti, et ta kukub kohe kokku. Ta lamas kohusetruult ja ootas õde. Aknalaual olid ajakirjad Pere ja Kodu. Raili Hollo võttis sealt ettejuhtuva, lõi lahti ja nägi lugu hingehoidjast Naatan Haamerist.

«Mõtlesin – näe, kui huvitav,» meenutab ta. «Et kui inimesel on kriis, siis hingehoidja tuleb ja aitab. Lugesin loo läbi, panin ajakirja kõrvale... Ja sel samal hetkel astus minu palati uksest sisse elusuuruses Naatan Haamer.»

Tulija ütles, et on hingehoidja, ning lisas, et arstid on arvanud, et ta peaks temaga rääkima. Raili Hollo vaatas Naatan Haamerit kui «vaest meest», kes peab arstide käsku täitma, aga mitte kui inimest, kes võib päriselt hoolida. Ka ei tundnud naine, et tal oleks mingi kriis. Tal oli suur mure oma lapse pärast, aga mitte kriis.

Hingehoidja viibis sel päeval tolle voodi juures tükk aega. Peamiselt vaikiti. Raili Hollo, kellele tundus hingehoid üsna mõttetu asi, tõmbaski teki üle pea.

«Lõpuks ütles Naatan, et kui mina tahan temaga rääkida, on ta majas ja selleks valmis,» lisab Raili Hollo.

Elu läks nii, et järgmised kolm aastat veetis Raili Hollo oma lapse kõrval haiglas. Haigla sai ta teiseks koduks. Vahetusid patsiendid, arstid ja õed, aga tema muudkui püsis. Tast sai paljudele inimestele tugipunkt, ta juures käisid ärevust peletamas nii lapsevanemad kui meedikud.

«Mõni neist tunnistas, et nad muutsid oma elu pärast minuga rääkimist,» meenutab Raili Hollo, aga kinnitab, et ta ei teinud muud, kui lihtsalt kuulas. «Kui ma paaril korral tunnistasin, et ka mina ei jaksa, ehmatas see tavaliselt teise poole ära. Kõik olid arvanud, et kui ma neid naeratades kuulata suudan, siis on mul sinna raske-olemiseni aega veel küll... Nemad tahtsid ise kellelegi toetuda.»

Raili Hollo märgib, et kuigi tal esimene kohtumine hingehoidjaga sugugi ei sujunud, oli see puhtalt ta enda pirtsutamise süü. Vägisi ei saa aidata. Hiljem taipas ta, et Naatan Haamer käiski talle kõigepealt seda ütlemas, et on alati olemas.

Tõsi oli seegi, et Raili Hollo otsis üsna pea hingehoidja toaukse haiglas üles ja piilus sinna sisse. Nägi, et seal tõepoolest on keegi. Sellest teadmisest oli pikkadel ja rasketel  haiglakuudel suur abi.

Akadeemiasse õppima

Neli aastat tagasi sügisel, siis, kui Raili Hollo juba tavaeluga uuesti kohanema hakkas, trehvas ta tänaval kokku sõbrannaga, kes teatas, et on teoloogiaakadeemia hingehoiu eriala üliõpilane.

«Vaatasin sõbrannat imestusega – ta polnud kunagi mingi eriline usuinimene olnud. Maailmavaatelt küll kristlane nagu minagi, aga ikkagi…» meenutab Raili Hollo. «Ta ütles veel, et teoloogiaakadeemias on väga põnev ja et seal on hingehoiu erialale täiendav vastuvõtt. Ja kutsus mind.»

Raili Hollo oli seni arvanud, et hingehoidjaks saab pastor, kes on psühholoogiat õppinud.

Aga et hingehoidja võiks olla lihtne kristlane, kes aitab muresolijat, ilma kohustuseta rääkida temaga usust... Et hingehoidja ei pea olema pühak, vaid hoopis tavaline inimene, kel on süda õiges kohas – selle peale polnud ta kunagi mõelnud.

Raili Hollo meenutab nüüd ka oma esimest hingehoidjatöö praktikat lastekliinikus.

«Seisin tükk aega ühe palati ukse taga ja mõtlesin, mida ma lähen küll ütlema ja kuidas see sellele lapsevanemale võib paista,» meenutab Raili Hollo. «Õnneks ei teinud too naine mulle tagasi seda, mida mina omal ajal Naatanile tegin.»

Naatan Haamerile, kes on Tartu Teoloogia Akadeemia hingehoiu eriala üks õppejõude, on Raili Hollo kõik läbielatud hirmud üles tunnistanud. Hingehoidjatööd ei saa teha inimene, kel on selles vallas iseendale lahendamata asju.

Raili Hollo teab, et suures mures inimene võib küll algul kibedalt nõuda: võtke siis ja lahendage mu probleem ära. Aga hingehoidja ülesanne on viia inimene sinnamaani, et ta taipaks küsida: aidake mul leida jõudu selle probleemiga toime tulla. Usust ja eksistentsiaalsetest küsimustest võib rääkida aga alles siis, kui teine pool ise selleks soovi avaldab.

Jõuallika otsingud

«Hoopis minul kui hingehoidjal on vaja jumalat, et oleks kellele toetuda. Seda, kes aitab mul leida neid sõnu, mida mina saan öelda näiteks emale, kes teab, et ta laps sureb,» räägib Raili Hollo. «Inimene ise võib uskuda kas puusse või päikesesse, peaasi, et tal oleks oma jõuallikas... Kui ta selle üles leiab, siis olen ma teda aidanud.»