«Selle palliga viskas Chuck Eidson Balti liiga finaalis 41 punkti,» muigab septembris TÜ kehakultuuriteaduskonna dekaaniks valitud Priit Kaasik (46) ning näitab uue keemiahoone laboris kulunud korvpalli.
Trennist laborisse, loengusse, dekanaati
27. november 2013, 19:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu Venemaa tippklubis mängiva Ameerika korvpalluri karjääri ühte tipphetke käis Kaasik ise 2009. aasta kevadel Tartus vaatamas ning napsas peale Žalgirise ja Rytase kohtumist ajaloolise palli endale. Sport, täpsemalt korvpall, on Kaasiku elu mõjutanud palju.
«Vist isegi oma nime olen saanud ühe kunagise kõvema korvpalluri järgi,» tunnistab Kaasik ning noogutab Priit Tomsoni nime peale. «Mu ema on olnud kaunis spordihuviline, ja kui kunagi Kalev mängis vanas EPA võimlas, siis tiris ta ka mind nendele mängudele kaasa.»
Miks aga väike Raatuse kooli poiss ise ühel hetkel otsustas trenni minna, ei oska hiljem 185 sentimeetri pikkuseks kasvanud Kaasik öelda. «Mingit sundi ei olnud, aga korvpall kuidagi meeldis. See oli vist kolmas klass. Üks läks ees ja teised järel. Ja kui kord sai mindud, siis sai ka jäädud,» meenutab ta aega lapsepõlvest, kui hakkas käima Turu tänava korvpallikoolis.
«Spetsialiseeritud korvpallikoolis,» täpsustab Kaasik olulise nüansi ning pakub, et see kool oli üleliidulise spordimeisterlikkuse kooli osa. Viimane tähendas paremat rahastamist ja vanematele korvpallipoistele toidutalonge. Selles trennis käis Kaasik edukalt keskkooli lõpuni.
Sport või meditsiin
Kui 1985. aasta kevadel keskkool läbi sai, viis ta paljude üllatuseks paberid esialgu hoopis Tartu ülikooli arstiteaduskonda. «Kehakultuur ei olnud algul isegi kaalumisel, aga kui sisseastumisaeg kätte jõudis, hakkasin mõtlema ja tõstsin hiljem dokumendid ikkagi ümber,» meenutab Kaasik. Ta pakub, et ju oli füüsika eksam see, mis mõjutas erialavalikut.
«Ma ei hakanud kartma, aga konkurents oli kõva ja oli reaalne võimalus põruda,» lausub ta. Tegelikult läksid kõik eksamid väga hästi ning noore poisi kartus oli asjata.
Kogu üliõpilasaja mängis Kaasik Arne Laose käe all ülikooli korvpallimeeskonnas. Meeskonnakaaslaste hulgas oli ka kursusevend Priit Vene, kes töötab praegu Kaunase Žalgirise abitreenerina.
Venega koos õnnestus Kaasikul maitsta korra ka profimängija leiba, kui 1991. aastal mängiti Rootsi esiliigas. «Mul oli ülikooliga kokkulepe, et mängin ühe hooaja. Kui oleksin kauemaks jäänud, poleks sellisel kujul ilmselt tagasiteed enam olnud,» arvab ta.
Rootsi periood jäi aega, kui Eestis ulatusid piimasabad kauplustest tänavatele ning bensiini müüdi turul kanistrites. «Ka Rootsis oli siis nagu buumijärgne aeg. Paljud meeskonna toetajad kukkusid ära ning sponsorite nimed olid särkidel kinni kleebitud,» meenutab Kaasik.
Venega ühes korteris veedetud aeg tegi neist head sõbrad ja see sõprus kestab siiani. «Räägime omavahel iga nädal. Temaga on hea asju arutada, sest ta on piisavalt kaugel. Kui peaks kogu aega koos töötama, siis mine tea,» naerab endine korvpallur.
Trennist laborisse
Rootsist tagasi tulnud, jätkas Kaasik Tartu esindusmeeskonnas mängimist, kuid samal ajal asus ülikoolis tööle teadurina. Kui teised läksid pärast trenni koju puhkama, suundus Kaasik laborisse katseid tegema. 2004. aastal sai ta professor Teet Seene juhendamisel tehtud töö eest liikumis- ja sporditeaduste doktori kraadi.
Kahe-kolme lausega tema teadustööd kokku ei võta, kuid lühidalt öeldes uuris Kaasik, mis juhtub inimese lihastega ületreenimisel ja millised on võimalikud lahendused, et ületreenimise korral olukorda parandada.
«Teatav ülekoormuse moment on tänapäeva treeninguprotsessidesse paratamatult programmeeritud. Treeningukoormused on võrreldamatult kasvanud. Juba alates noorukieast. Kes sportlase tee on valinud, peab sellega arvestama,» räägib funktsionaalse morfoloogia professor.
Vastutus suuremaks
Oma teadmisi on Kaasik tudengitele loengutes edasi andnud juba üle kümne aasta. Sellest sügisest istus Kaasik aga veelgi vastutusrikkamale ametikohale.
«Mul ei olnud erilisi illusioone. Enam-vähem teadsin, mis hakkab juhtuma. Mõned koosolekud langesid ära ja mõned tulid juurde,» muigab septembris Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna dekaaniks nimetatud Kaasik.
Üheksa aastat spordibioloogia ja füsioteraapia instituuti juhtinud mehele polnud teaduskonna juhiks määramine hüpe tundmatusse, sest teaduskonna elu möödubki suuresti instituutides. Siiski pole ta nõus väitega, et see oli loogiline samm karjääris edasi.
«See pole nii, et algul oled õppetoolis, siis instituudis ja siis saad kindlasti dekaaniks,» lausub Kaasik. Ta tunnistab, et on varasematel aastatel olnud nii mõneski teaduskonna tööd puudutavas küsimuses kriitiline.
«Kui kolleegid selle ettepaneku mulle tegid, siis tundus ebaaus öelda, et mina küll ei hakka. Eriti ebaaus oleks pärast seda olla edasi kriitiline,» märgib värske dekaan. Ta lisab, et kuigi teaduskond on praegu üsna heas seisus, on mõtlemisainet piisavalt.
«Ma ei tahaks väga rahast rääkida, aga ...» alustab ta ning viib peale lühikest pausi jutu treeneritöö peale. «Riik ei tunnusta treeneri eriala. Meid finantseeritakse pigem kehalise kasvatuse õpetaja mudeli järgi, kus erialaõpe on väga väikeses mahus. Ja siis tulevad valukohad ülikooli sees, alaliitudega,» räägib Kaasik.
Elu ei saa raami suruda
Dekaani sõnul on nad justkui kahe tule vahel. «Millegipärast on treener hinnatud teistmoodi kui õpetaja, aga ta on mitmest aspektist rohkemgi kui õpetaja. Treener on lastega koos trennis, võistlustel, suvel laagrites, ööbib nendega. Treener kasvab koos oma õpilastega,» räägib Kaasik. Teaduskond peab treeneri eriala prestiiži parandamiseks ka ise rohkem vaeva nägema, tunnistab ta.
«Teaduskond on olnud arvamusel, et see info levib iseenesest, aga ei levi. Oma sõnum tuleb alaliitudesse ja spordisüsteemi tagasi viia. See kõlab kummaliselt, aga mõnel pool tuleb siiani selgitada, millega kehakultuuriteaduskond tegeleb,» räägib Kaasik. Öeldut peabki ta üheks oma ülesandeks.
Kaasik pole enda sõnul karjääriinimene, kes planeerib oma elu pikalt aastate peale ette. Tal pole isegi kalendermärkmikku. «Kui sportlane liigub oma eesmärgi poole kindlates raamides, siis elu ei saa raamidesse suruda,» tõdeb Kaasik ega taha ennustada, mis tuleb peale dekaaniametit.
Vähemalt rahulikust pensionipõlvest ta veel ei unista. «Naljaga pooleks on ikka öeldud, et kui homme saaks minna, siis läheks. Aga kui see minek ühel päeval tõesti kätte jõuab, siis väga ei kiputagi. Ma arvan, et praegu peaks energiat jaguma,» ütleb dekaan, kelle süda kuulub perele ja korvpallile.
CV
• Sündinud 3.8.1967.
• 1985 lõpetas Raatuse keskkooli.
• 1991 lõpetas Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna.
• 2004 sai doktorikraadi.
• Abielus Marika Kaasikuga. Peres 18-aastane tütar Kärt.
Arvamus
Marika Kaasik
Abikaasa, Tartu täiskasvanute gümnaasiumi õppealajuhataja
Oleme Priiduga koos elanud juba 24 aastat. Järgmisel aastal on meil hõbepulmad. Tutvusime õpingute ajal ülikoolis. Priit on inimesena äärmiselt usaldusväärne ja järjekindel. Võib ka öelda, et omade eest seisab ta kindlalt ja lõpuni välja. Kui ta midagi ette võtab, siis ära ka teeb.
Peale dekaaniks saamist on kahjuks töökohustusi rohkem ja perele jääb mõnevõrra vähem aega, aga ma usun, et need asjad lähevad hiljem taas tasakaalu. See amet nõuab suurt vastutust ja kuna ta oma inimestest hoolib, siis selle võrra on vastutuse koorem suurem.
Hingelt on ta kindlasti spordimees. Nüüd, kui enda tervis enam korvpalli mängida ei luba, elab ta ikka hingega kaasa. See pisik on temas väga sügaval sees. Et korvpall on talle tähtis, teadsin ma algusest peale ja olin sellega arvestanud. Ma ise pole väga spordihuviline, aga nende pikkade aastate jooksul on korvpallireeglid küll selgeks saanud.
Kehakultuuriteaduskonna dekaan Priit Kaasik on jaganud oma elu spordi ja teadustöö vahel nii, et mõlemale piisavalt aega jääks. Kuigi viimastel aastatel jalad enam korvpalliväljakule joosta ei luba, istub ta TÜ/Rocki mängude ajal ikka saalis ja arutab sõpradega väljakul tekkinud olukordi.