Viimase paari nädala poeskäigud sundisid mind jagama oma mõtteid hoopis maisemal teemal kui heade mõtete linn või ülikoolide juhtimisküsimused. Nimelt: kuidas olete rahul poes pakutava kaubavalikuga? Kui palju te Tartust ostate?
Anneli Kannus: provintsilinn Tartu?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie tahtsime osta telekat. Tartus teada elektroonikapoed on OnOff (Lõunakeskuses), Euronics (kaubamajas ja Lõunakeskuses) ja Expert (mööblimajas). Käisime kõikides neis poodides korduvalt.
Müüjad tõttasid kõikjal alati kohale, kuid küsimustele vastuste otsimisega jäädi hätta. Hoopis keeruliseks muutus asi aga siis, kui tahtsime saada infot uute mudelite kohta. Kiire vastus oli, et kuna müük on väike, siis uusi ei toodagi, või keegi ei tea, millal tuuakse.
Meie pealekäimisel olid poed siiski valmis võtma kontakttelefoni, et asja uurida ja meile teada anda. Ühest poest pole me saanud vastust kahe nädala jooksul, ühes kinnitati, et sellist mudelit siia ei tooda.
Kaks kauplust (oh imet) said hakkama hinnapakkumise ja orienteeriva aja pakkumisega, millal soovitud mudel võiks meieni jõuda. Et hind oli olulisem kui aeg, valisime soodsama hinnapakkumisega poe, kuigi kohaletoomise aeg oli pikem.
Samuti otsisime televiisori alust. Kogemused mööblipoodides olid pisut rõõmsamad: oldi valmis nii tellima kui ka komplekteerima erinevaid telerialuseid.
Lootustandev on olnud kaubavalik ja teenindus riidepoodides, kuni püüdsin Tartust leida uut kevadkaupa. Kliendina olen saanud e-kirju mitmelt Eesti riidekaupluselt, kus rõõmsal meelel kutsutakse nautima soodsaid pakkumisi ja uut kaubavalikut.
Pilte sirvides leidsingi ühe toote ning tõttasin seda ostma. Eedenist saadeti mind Lõunakeskusesse, sest sinna tulevat uus valik kõige kiiremini, Lõunakeskuses öeldi, et miskit pole veel olemas. Anti lootust, et järgmisel nädalal ehk jõuab. Kas tõesti on Tallinna ja Tartu vahemaa nii pikk?
Pesupoodidega on sama kummalised lood. Tartus nimelt näikse elavat vaid piitspeenikesed või ülekaalulised inimesed. Kui sa juhuslikult nendesse kategooriatesse ei sobi, olles mõnest kohast peenike ja teisest mitte, siis kuuled poes pidevalt lauset: «Seda tuli meil vaid üks ja osteti kohe ära, mitmed inimesed on veel küsinud, aga kahjuks ei ole.»
Nii olen saanud Pärnu pesupoe püsikliendiks ja viin kaks korda aastas raha Tartust lihtsalt välja.
Minu ettepanek Tartu kaupmeestele: tuleb investeerida müüjate (toote)koolitusse ning kliendiuuringusse. Tehnikapoe müüja peaks olema motiveeritud (tehnika)huviline, kes oskab vastata kliendi küsimustele à la kuidas telekas lindistab ning võrrelda LCD- ja plasmaekraani.
Moekaupade müüja peab olema kursis firmamärgi uusima toodanguga ning teadma, millal uus kaup müügile jõuab, eriti siis, kui seda on juba klientidele reklaamitud. Pesupoodnik ehk peaks looma püsiklientide andmebaasi, et tuua eri suurusi täpselt õigel hulgal õigetele klientidele.
Soovin kõigile Tartu poodnikele suuremat paindlikkust ja viitsimist iga kliendiga tegelda, et nad jääksid ikka Tartusse ostma. Nii mõnigi klient on nõus ka ootama, et sobiv ja vajalik toode kodulinnast kätte saada – nii ootab meiegi pere kannatlikult uut telekat.