Keeleõpe teeb vahel ka selja märjaks

Õpetaja Nina Maunu on hariduselt keeleõpetaja, kes on oma tundides nüüd jõudnud liikumise juurde. Foto: Kristjan Teedema

Kui mõni asjasse pühendamatu oleks selle koolitunni ajal koridoris kuulatama jäänud, oleks ta ilmselgelt pead vangutanud: mingit korda ei saa olla klassis, kus kõik samal ajal karjuvad!

Kui ta oleks siis söandanud ukse vahelt sisse piiluda, oleks ta kahtlus leidnud kinnitust: mitte ükski õpilane ei istu oma koha peal, kõik kõnnivad sumisedes ringi ning õpetaja näib olevat kadunud.

Niisuguse mulje võis jätta soome keele tund, mida Tartu Jaan Poska gümnaasiumis käis eelmisel nädalal andmas külalisõpetaja Nina Maunu Helsingist.

Õpetaja Nina Maunu on üks neist, kes kasutab oma tundides liikumist, laulmist ja pantomiimi. See annab õpilastele võimaluse käitudagi vastavalt sellele, mida nad parajagu ütlevad või harjutavad. Teoreetikud nimetavad seda kinesteetiliseks tunniks, see põhineb ühekorraga liikumis-, nägemis- ja kuulamismälul.

Ettekujutus Helsingist

Kõige lärmakamaks muutus kõnealune tund siis, kui õpilased kujutasid ette, et nad jalutavad rahvarohkes Helsingi kesklinnas. Et ühel pool on kirkko (kirik) ja teisel pool kahvila (kohvik) ning taamal presidentinlinna (presidendiloss) ja yliopisto (ülikool) ning nad kohtavad kedagi, keda pole ammu näinud.

«Ei voi olla totta! Onpa kiva nähdä! Missä sina asut?» sumisesid kõik imestades ja üksteiselt häälekalt üle küsides (Ei või olla tõsi! Küll on tore näha! Kus sa elad?).

Eriti ägedaks läks tund pärastpoole, kui õpilastel tuli üks tuntud soome jõululaul õpetaja abiga selgeks saada ning siis sama lugu räpi vormis ja koos liigutustega ette kanda.

Samuti siis, kui õpilased pidid valima mõne Helsingi kesklinna koha ning seal vaikides, vaid liigutustega tegevusi matkides esinema, kaaslastel aga tuli seepeale soome keeles ütelda, kes mida teeb.

Kui 60-minutiline tund läbi sai, õhetasid nii õpetaja kui õpilased heameelest. Pingest ja väsimusest ei olnud jälgegi. «See, et nad innustunult kõike kaasa tegid, andis mulle väga palju tagasi,» ütles Nina Maunu.

11. klassi õpilased Andres Nöps, Mari-Liis Kõiv ja Iris Elisabeth Pihelgas märkisid, et soome keel on neil koolis küll alles kolmas võõrkeel, aga et Soomes on palju tuttavaid, siis käiakse seal sageli ning keeltki tahetakse osata.

Mari-Liis Kõiv lisas, et liigutustega koos jäid uued sõnad kergesti meelde. Ja Iris Elisa­beth Pihelgas arvas, et midagi lapsikut selles tunnis ei olnud, kuna õpetaja elas kõigele kaasa ja oli hästi rõõmsameelne.

Põnevat koolidele

Niisuguste keeletundide korraldamise taga on Soome Instituudi programmijuht Maarja Keba. Ta ütles, et nende instituut on aastaid toetanud neid Eesti koole, kus õpetatakse soome keelt, ning pakkunud välja ideid, kuidas keeleõpe võiks olla veelgi lõbusam.

Liikumise ja tantsuga ühendatud soome keele tunnid avastas Maarja Keba tänavu kevadel, kui nuputas, mida põnevat Eesti koolidele veel pakkuda.

Internetis guugeldades leidis ta Helsingist üles uue tantsu keskuse Zodiak, mis teeb koostööd filoloogidest keeleõpetajatega. See tähendab, et tantsijad õpivad oma oskustele juurde keeleõpetamist ning keeleõpetajad jälle liikumist. Nina Maunu on Helsingis üks neist, kes koolitab tantsijaid keelt õpetama.

Eesti koolides on sel sügisel antud 11 tantsulist keeletundi ning kevadtalvisel hooajal on neid plaanis veel seitse.

Arvamus

Triinu Palo

Tartu Poska gümnaasiumi õpetaja

Eks me oleme seda isegi proovinud, et õpilane ei oleks tunnis kogu aeg samas olukorras. Aga väga raske on loobuda klassikalisest õpetamisviisist.

Need õpilased olid soome keelt alles õppima asunud ning külalisõpetaja Nina Maunu keeletund kinnistas hästi seda, mida nad parasjagu pididki oskama.

Soome keele populaarsus kasvab koolis aasta-aastalt. Mõnel õpilasel elab Soomes pool peret, mõni plaanib sinna suvevaheajal tööle minna ja mõni leiab, et oma sugulasrahva keelt võiks osata.

Mulle kui keeleõpetajale meeldis väga pantomiimiharjutus, kavatsen selle üle võtta. Näiteks siis, kui on vaja õpetada tegusõna pööramist.