Noor kokk võitis laeval pronksmedali

Birgit Allilender rääkis, et kutsekoolis on mitu korda suurem katseköök kui rahvusvahelisel võistlusel, kus pisikesse laevakööki pidi mahtuma korraga süüa tegema üheksa inimest. Foto: Kristjan Teedema

Kutsekooli kokandusõpilane Birgit Allilender (20) käis kooli ajast Vahemere huvireisil, kuid puhkamise asemel osales hoopis rahvus­vahelisel võistlusel ja sai koos võistkonnaga kõige kiuste pronksmedali.

Euroopa hotelli- ja turismikoolide assotsiatsiooni korraldatud kutsevõistlusel jagati 54 õpilast kolmeliikmelisteks võistkondadeks ning Allilender sattus kokku Fabioga Itaaliast ja Ruiga Portugalist. Koos tuli teha süüa etteantud toiduainetest.

Samasuguse kogemuse oli Allilender saanud sel aastal juba varem, kui osales kodumaisel võistlusel «Kokakunst Kuressaares». Seal sai ta esikoha.

Kiire ja kitsas

Vahemere võistlust kummitas pidev ajapuudus. Alli­lender rääkis, et esialgu oli kõigil täpselt tund aega, et koos loositud võistkonnaga kirja panna menüü ja valmistustehnoloogia.

Ka need, kes pidid kokkama näiteks alles kolmandal päeval, olid kohustatud tegema kõike täpselt nii, nagu nad olid sellele lehele kirja pannud, kuigi vahepeal võis veel häid mõtteid tulla. See pidi kindlustama, et kõik rühmad võistlevad võrdsetel alustel.

Eelroa pidi tegema kalast ja pearoa kanast. «Kui saime teada, et tuleb lõhe, siis ütlesin kohe, et mina ei tea kalast midagi,» rääkis Allilender. Ta arvas, et itaallane ja portugallane oskavad mereandidega kindlasti paremini ümber käia.

Järgmistel päevadel tuli välja, et noormehed hoiavad pigem omaette ja ei õnnestunud isegi kokku saada, et köögis toimuma hakkav veel läbi arutada. Võistlusel oli toidu valmistamiseks aega vaid kaks tundi.

Poisid tegid eelrooga ning Birgit Allilender pearooga.

Neiu leidis, et tegelikult oleks neil võinud veel paremini minna. Ta ei ole ka endaga rahul, sest tundis, et oleks võinud veel maitsvama toidu teha. Ajapuuduse tõttu ei saanud ta aga restorani kuldreeglistki kinni pidada: ta ei jõudnud maitsta ei enda ega võistkonnakaaslaste toite.

Peale selle oli tohutult kitsas: väiksesse laevakööki pandi korraga tegutsema kolm võistkonda ehk üheksa inimest, lisaks vaatasid nende tegemisi pealt ka kuus kohtunikku.

Kohtunikele meeldis õnneks kõik, nii maitse kui ka serveerimine.

Plaanid paigas

Allilender ei teinud laeva peal süüa tegelikult esimest korda, ta on varem olnud Tallinki laeval praktikal. Sealne elu talle täitsa meeldis: kaks nädalat tööl, kaks nädalat vaba ning pardal ei ole sellist pidevat pinget nagu restoranis töötades.

Ilmselt ei kuulu kokatöö aga neiu tulevikuplaanidesse. Eriti mitte siin Tartus, kus kokad on küll väga nõutud.

«Kui olen ettekandjaks kandideerinud, on ikka küsitud, kas sa ei taha hoopis kokaks tulla,» ütles neiu.

Allilenderi sõnul saab ettekandjana, kellele antakse ka jootraha, rohkem palka kui köögis töötades. Pealegi tahaks ta töötada pigem restoranis, kuid Tartus saaks teha peamiselt pubitoitu.

Ka tema kursusekaaslased mõtlevad samamoodi. Kui nad alustasid, oli neid üle 30, praeguseks on jäänud järele vaid 24. Allilenderi teada ei plaani keegi neist tööle minna õpitud erialale.

Tema ise tahaks järgmisel aastal minna hoopis edasi õppima ärijuhtimist, kuna elukaaslasel on oma ettevõte. Kooli pole ta veel välja valinud, aga selleks on ka aega, sest kutsekooli lõpetab ta juba talvel.

Eestlase võistkonna pakutud menüü Vahemere huvireisil

• Eelroaks lõhetartar juurviljadega.

• Pearoaks kanafileerull suitsupeekoniga, lisandiks porgandipüree, veinis hautatud seened ja praekaste.