Mõni päev tagasi tuli trükist Ilmamaa kirjastatud «Põrsapõli». See on valikkogu teie lasteluulest. Kui palju on selles varem ilmunud värsistusi ja kui palju on uusi?

Mõni on uuekene ka, lõpupoole. Vähemalt kõige viimane on seni avaldamata.

Kuidas käis luuletuste valimine sellesse raamatusse? Miks on luuletused jagatud kuude jakku?

Valisin nii, nagu tolles meeleolus tundus, parema osa, mis sobib uuesti kaante vahele panna. Tsüklid on kujunenud eelmiste üksikkogude põhjal.

Esimene kogu ilmus aastakümneid tagasi ja oli väikelastele mõeldud. Autori vananedes jäid vanemaks ka lapsed, keda ta jälgis, ja raamatu tagumised osad on hilisemate lasteraamatute põhjal koostatud. Need võtavad laste hulka ka peaaegu meheleminejaid ja naisevõtjaid noori. Võiks öelda, et «Põrsapõli» on ehitatud teena vanasse elujärku.

Sellises eas, nagu teie olete, tundub muidugi ka 20-aastane üsna laps ...

Jah, ongi niimoodi.

Olete luuletanud lastele üsna oma loometee algusest saati. Juba teie viies raamat «Miks ja miks» aastal 1973 oli kirjutatud lastele. Kui palju ja mille poolest erineb lastele värsside kirjutamine täiskasvanutele luuletamisest?

Ega suurt vahet ei olegi. Natuke tuleb jälgida ikka oletatava lugeja mõtteilma, ja lapse mõtteilma elemendid on ju natuke piiratumad, kuigi lahtise fantaasia tõttu on see jälle avaram kui keskmise rutiinse tööinimese fantaasia.

Liiga jäika piiri ei saa tõmmata lastele ja täiskasvanutele luuletamise vahele. Ja mõni kriitik on tähele pannud, et Runnel ei ole järjekindel: neidsamu laule on ta pannud täiskasvanute ja laste kogusse.

Sellisena tuleb mulle meelde näiteks «Kehv kõhn poiss», mis ilmus esimest korda luulekogus «Lauluraamat ... » aastal 1972 ja on nüüd ka «Põrsapõlves».

Jaa, too on luuletus, mis keeleteadlasi ja poeetikatundjaid on oma konstruktsiooniga irriteerinud.

Selle pärast, et mängib algusest lõpuni ühesilbiliste sõnadega?

Jah. Ja lastele on keelemäng ja keele õppimine loomulik tegevus.

Kas võiksite nimetada mõnda luuletust «Põrsapõlvest», mis on valminud mõne teie lapsega seoses, tema tegevust, kõne arengut ja sõnamänge jälgides? Ilmselt on neid palju?

Ei, ma ei ütleks. Sest lastele ma hakkasin kirjutama enne, kui mul olid naine ja lapsed. Enne seda olid valitsevad ja juhtivad lastekirjanikud enamasti kõik ühtlasi lapsevanemad ja kirjutasid lapsi jälgides. Ja siis nad imestasid: «Runnel kirjutab lastele? Endal ei ole naist ega lapsi ... Kuidas niimoodi?!»

Ma olin laste maailmas kasvanud, külas ja suures peres. Mõni impulss kindlasti tuli hiljem oma laste käest ka, aga neid ei ole väga täpselt fikseerinud. See on niimoodi nagu pallimäng, et mängid ja ei loe, mitu lööki oled löönud omalt poolt ja mitu lööki on teine löönud – see on ühine mäng.

Tänavu suvel valmis Eesti Kirjanduse Seltsi üllitatud plaat «Armastusest rääkida». Te esitate sellel oma viimase aja luuletusi. Esikaanel on foto, kus te olete ühe oma lapsega. Kes nimelt ta on?

No kas see on oluline ... Kui ma ütlen nime, siis mõni ütleb: «Aga miks kuuest lapsest ainult üks on põlve peal?»

Jah, tõesti, miks ainult üks?

Leidsin lihtsalt ühe kena pildi, vaatasin, kas see on poiss või tüdruk, ja mõtlesin, et nööpide järgi peaks ikka poiss olema. Ma usun, et ta on Tõnu.

Üllatuse ja suure rõõmuga avastasin plaadilt, et mõnda luuletust esitate tasakesi lauldes. Kuidas see tavatu asi on juhtunud?

See on üsna tavaline. Esimesed luulekogemused ongi laulu kaudu tulnud. Juba vanaisa laulis väga palju vanas põlves. Kui ta enam muud ei teinud, siis istus voodi ääre peal ja laulis Anna Haava sõnadele tehtud koorilaule. Tal oli repertuaar tegelikult väga suur. Vanasti kirjutati laule salmikutesse, külanaistel ja -meestel olid endale laulikud kirjutatud.

Ma olen jäänud ikka nende luuletajate hulka, kes on väga oluliseks pidanud luule lauldavust. Vahepeal juhtus niimoodi, et väga palju Runneli luuletusi leidis laulmise rõõmu, neid viisistati.

Mõni luuletus tekib pooleldi meloodilise rütmiga, ja kui paned sellise paberile, ootad vahel, kas mõni heliloojakene või laulumees ta võtab. Mõnikord läheb paarkümmend aastat mööda ja äkki tuleb keegi: «Ma tegin sellele tekstile laulu.»

Ise vahel vaatad oma luuletuse peale, mis on kirjutatud ainult tekstina, ja ta hakkab ise mingit viisi võtma. Tekib lihtne omaloominguline viisikene või tuleb meelde kas või mõni kirikulaul.

Teie luuletusi – ka neid, mis on nüüd taas ilmunud «Põrsapõlves» – on viisistanud sajad ilma kutseta heliloojad, mina kaasa arvatud, kui olin 1970. aastatel tudeng, ja kutselised komponistid. Millised neist on teie meelest eriti õnnestunud?

Mu vastus on veidi kultuurilooline ja läheb tagasi 1960. aastatesse, mil nõukogude ajal tekkis ellu vabanemise järk ja muutus ka natuke laulurepertuaar. Enne olid estraadilauljatel mingisugused veidi üht laadi laulud, sest nõukogude ideoloogia ei lubanud väga rõõmsaid ja kergemeelseid laule teha, kõik oli natuke krambis.

Aga siis tulid välismaal esile mingid ansamblid, biitlid ja muud mehed, ja meie isetegevuslikud heliloojad ja lauljad said indu nende muusikast. Sõnavabadus oli nii palju lahtisemaks läinud, et ametlikule muusikasuunale tekkis vastukaal.

Üks mees, kes mulle jäi hiljem eriti silma, oli Rein Rannap, ta mängis klaverit, tegi Tallinnas mingeid ansambleid. Minu laulude viisistajatest on tema üks vägevamaid.

Kui ta viisistas tsükli «Ilus maa» ja kandis Tartu muusikapäevadel 1983 ette, ei olnud ma ise kuulamas. Aga see lindistati ja see oli raadios. Paar aastat käis tsensuuri vahet käimine, kas tohib plaati teha, sest Rein Rannap oli sel ajal juba Ameerikas, poliitilise pagulase märk otsa ees.

Esmaspäeval esitleti Tartu kirjandusmajas Villem Ernitsa artiklikogu «Noorpõlve ideaalid», mille olete koostanud teie. Veidra olekuga Ernitsat mäletavad veel hästi need tartlased, kes käisid teadus- ja kultuuriüritustel 1970. aastatel ja varem. Mida eriti huvitavat leidsite raamatu koostamisel?

Võibolla on see tema koolipoisipõlves tehtud väikene monograafiline uurimus Carl Robert Jakobsonist. Ja filosoofilised juurdlemised.

Millal avaldas Ernits oma viimased artiklid?

Tema loominguliselt aktiivne elu lõppes koos Eesti Vabariigiga, sest nõukogude ajal võis ta küll veidi rääkida ja mõne nupukese avaldada, aga midagi kontseptuaalset ei saanud ta teha, nagu ta noores põlves kirjutas.

Kui Vabadussõda oli lõppenud ja tegutsesid Asutav Kogu ja Riigikogu, kus Ernits oli liige, esitas ta esimesena isegi teaduste akadeemia põhikirja. 20 aastat hiljem, aastal 1938 tehti see ära. Ta oli ühiskonda, rahvast ja riiki ülesehitav jõud ja algataja, aga peremehe omadusi tal ei olnud.

Tema suur missioon olid kõik need algatused ja need olid ikka sellesama telje peal, mis olid juba 19. sajandi lõpu poole olemas: arusaamine oli selline, et kui ei ole oma emakeelset kultuuri arendatud sellele tasemele, et see oleks võrreldav ammuste suurrahvaste keele ja kultuuriga, siis ta kaob ära.

Juba Villem Reiman küsis: «Mis meist saab?» See küsimus on olnud kogu aeg ja seda küsiti jälle, kui tulid 1939, 1940 ja 1941 ja kui meid pommitati, tapeti ja aeti laiali, küüditati, kogu riigi ladvik löödi maha. Et Villem Ernits oli slaavi filoloog, ei sattunud ta Siberisse. Aga mida sa siis teed, mida räägid – käid koosolekutel, loed doktoritöid ja esitad küsimusi.

Äsja mainitud Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks valiti teid möödunud sügisel. Milliseid kohustusi on see teile kaasa toonud?

Põhiline on moraalne kohustus. Kui mulle ettepanek tehti, ütlesin ma enesekriitiliselt enda peale vaadates, et ma ei ole päris selline inimene ja ma ei suuda enam midagi uut teha. Elus on kummalisi juhtumeid olnud varem ka, et on ülemäära austatud või hinnatud.

Siis öeldi, et ei ole vaja midagi eriti teha, et see au võib olla selle eest, mis on juba tehtud. Kas või «Eesti mõtteloo» sarja tegemine või muud aktsioonid, milles olen osaline olnud, kas või Põhiseaduse Assambleest osavõtt. Aga moraalne koorem on ikkagi, isegi kui eriti millekski ei kohustata. Peaks avaldama arvamustki meie teaduselu, hariduse kohta.

Mida arvate inglise keele tungimisest meie ellu?

Mõne silmis olen paadunud rahvuslane. Moodsamad mehed ütlevad: «Ei no mis! Haridus peab olema kvaliteetne – peab kutsuma siia ükskõik kelle, kes räägib inglise keeles, hea oleks, kui lapsed läheksid kõik inglise keele peale üle!» Kui niisugust juttu räägivad targad, haritud inimesed, siis kas see ei ole reetmine …

Ma olen nii palju usklik, et tean kümmet käsku, ja üks nende hulgas on, et sa pead austama oma isa ja ema. See tähendab, et ka isamaad ja emakeelt. Kui sa oled sündinud ühe rahvana, on neid sinu kohus hoida.

Aga meile õpetatakse avatud maailma poolt, et ei tohi enam oma kodu ja kodumaa eest sõnagi öelda. Me peame olema kõigi teiste vastu lahked, abipakkujad nagu hotelli teenrid. Teised võivad siit läbi käia, me peame nendega nende keeles rääkima, nende keeles õppima ja õpetama.

Sellega käib eestikeelne kultuur alla, ja siis võime jälle küsida nagu Villem Reiman: «Mis meist saab?»

Hando Runneli austamissümpoosion on Tartu kirjandusmajas (Vanemuise 19) 26. novembril kell 16.