Tartu kesklinnas kunstigalerii pidajal tuleb teha välismaal modellitööd. Õnnetunne ei ole talle kõige olulisem. Nii vastas küsimustele Kaisa Eiche, kellega küsitleja kui sagedane Y-galerii näituste külastaja on sina peal.
Galerist harjub Türgimaal modellitööga
10. mai 2010, 13:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas sa mõtled galeriile kohe, kui hommikul ärkad, või mõtled enamasti millelegi muule? Ja kui muule, siis millele nimelt, mõistagi – füsioloogiliste talitlustega seotud toimingud välja arvata?
Ei, ma keskendun päeva hitile ikkagi... Alati on midagi eesseisvat, mille korraldamise või lahendamisega otsapidi seotud olen.
Nojah, Tartu Kultuuritehas ja kunstiüritused ja... Muide, kus asub see maja, kus sa hommikul ärkad, ja mida sa näed, kui kardinad eest tõmbad ja aknast välja vaatad?
Tartus rendin ateljeekorterit. Kardinaid mul ei ole, elutsen puude latvade kohal. Korteri läheduses on Tartu Ülikooli spordihoone ja voolab Emajõgi.
Spordihoones heitlevad ka Rock ja Tarvas. Kumma poolt oled?
Ma olen ootamatute lahenduste poolt.
Kas sind ei häiri sagedane kisa-kära, millega sportlased ja spordisõbrad väljendavad su akna all, täpsemini su ateljeekorteri lähedal oma tundeid ja mõtteid?
Olen sellel poolaastal elanud kolm kuud 15 miljoni lõunamaiselt temperamentse elanikuga Istanbulis. Need visuaalse ja helilise müra parameetrid ei ole võrreldavad. Tartus on vaikne nagu metsas, sest ka metsas ei ole vaikne.
Millega sina väljendad oma tundeid ja mõtteid – Türgimaal, Emajõe kallaste peal ja kus iganes?
Samuti verbaalselt, kehakeeles, aplausiga, kohal või puudu olles ja nii edasi. Kunstnikuna astun ka vahetevahel üles.
Oma näitusele Tartu kunstimajas suve lõpul olid sa välja pannud kootud vetsupaberi rulli, oma meigise näo jäljendi padjapüüril ja valguskastis fotod. Avamisel sai kuulata sinu võimendatud südametukseid laivis. Millal tuleb su järgmine näitus ja mida saab seal vaadata-kuulata?
Kuraator Kiwa lahkel kutsel saab sedasama väljapanekut, mis oli suve lõpul Tartus, külastada Vaal-galeriis Tallinnas alates 12. maist.
Kati Ilves on teinud mulle ettepaneku osaleda uute töödega septembris Tartu kunstimaja galeriides Artishoki aastanäitusel, kus tahan eksponeerida fotodel enda kangelannasid, teemaks füüsiline ilu ja inetus kui võimu esteetiline ilming ja rakendusvahend.
Kuulsin, et sa oled õpetanud Tartu kõrgemas kunstikoolis fotograafiat. See on suur ja lai ala. Mida nimelt sa seal oled õpetanud?
Olen mitmel aastal andnud moefotograafia kursust.
Ühtlasi ma kuulsin, et sa oled viimasel ajal ka teisiti moefotograafiaga seotud, et sa ei ole alati objektiivi taga, vaid oled ka objektiivi ees. Kus kandis sa teed moemodellitööd – kui ma ei eksi, siis Türgis – ja mis asjaoludel sa sellele tööle sattusid?
Koostöö fotograafina stilist Kristina Paju või modellina moekunstnik Triinu Pungitsaga on kestnud juba aastaid. Pööre toimus eelmisel aastal disainerite võistlusel Supernoova, kus esimest korda auhinnati ka parimaid modelle, kes said kohe kutse sõita agentuuridesse mujal maailmas.
Selleks, et sõita möödunud aasta oktoobris kõigepealt Ateenasse, sõlmisin koostöölepingu nn emaagentuuriga Eestis, milleks on BalticModels.
Kas sa unistasid modellitööst juba lapsena?
Modelliamet on väga paljude laste ja noorukite meelest üks põnevaimaid elukutseid ja nii oli ka minuga. Huvitav ja kummaline on aeg-ajalt elada nüüd selles väikeste tüdrukute unistuste maailmas.
Fotograafiat õppinuna on mul mõistagi teatud eelised, sest aiman, mida minult modellina oodatakse. Kaamera ees olla on hoopis midagi muud. Hindan ülikõrgelt neid kogemusi, mis tänu sellele ametile minu pärisosaks saavad.
Mida ütlesid su lähedased, kui nad kuulsid, et sa pead sagedasti nii kaugele sõitma modellinduse pärast?
Aga kas see ei ole loomulik asjade käik? Selliste komandeeringutega kaugele ja pikemaks ajaks on harjutanud end paljud eesti pered. Sedasama teevad ka ehitajad, rekkajuhid, üliõpilased, ärimehed ja paljud teised. Me kõik harjume, siiani...
Kui palju jääb sul modellinduse, tudengite õpetamise, isikliku kunstiloome ja galerii juhtimise kõrval aega pärmivabrikus tegutseva MTÜ Tartu Kultuuritehas asjade korraldamiseks?
Murelaps saab alati kõige rohkem tähelepanu. Suhe Tartu Kultuuritehasega on emotsionaalne ja kirglik.
Külm tali jäätas vist kultuuritehase tegevuse. Ürituste kava on veel praegugi üsna hõre. Mis lahti pärmivabrikus?
Kultuuritehas pärmivabrikus on tagasivaateliselt kaheaastane punkeksperiment Tartus, kus osaleb peale minu veel mitukümmend inimest. See punklus läks sellel külmal talvel ja masus liiga kalliks maksma mitte ainult ühingule ja majalistele, vaid ka hoone omanikule.
Hoolimata väljapoole paistvale vaikusele on rasked ajad allesjäänuid karastanud ja meid hoopis kogukonnana lähedasemaks muutnud. See läbielatud aeg näitas ühingule kätte meie nõrkused ja potentsiaalsed tugevused, mille kallal edaspidi tööd teha.
Tartu Kultuuritehas on tänaseks leidnud arvestatavad partnerid – Tartu Üliõpilasmaja ja üliõpilasteatri. Koostöö areneb tasapisi Tartu Loomemajanduskeskusega.
Lõppenud nädalal täitis Tartu kirjandusega juba seitsmendat korda Prima Vista. Kui palju see rahvusvaheline festival seekord sinuni jõudis? Kui lähedane on sinu suhe kirjandusega?
Raamatud on väga isiklikud asjad. Näiteks endale huvitavat raamatut pole mõtet sõbrale kinkida, välja arvatud ainult juhul, kui see on sinu enda autoriraamat või sõbra igatsetud ja valitud teos. Vastasel juhul jäävad need kindlasti tolmuma.
Raamatud kui füüsilised objektid erutavad mitmeti meeli. Ma kahtlustan, et raamatutega võiks mul vabalt fetišisuhe välja areneda. Söandan nende peale kurjakuulutavalt palju raha kulutada.
Samas mind köidab ka performatiivselt esitatud kirjandus. Prima Vista üle võib küll iga tartlane ja eestlane uhkust tunda.
Eelmisel nädalal oli galeriis Noorus konverents, mis keskendus õnne teemale. Milles seisneb sinu arvates galeristi õnn?
Ehh... Tartu kontekstis on see unistusena näiv praktika, et valdkonna klassikaline mudel täielikult toimiks: kunstnik – näitus – galerii – kriitik/meedia – publik – ost/müük. Ja kõik on rahul.
Kes ja mis teeb sind isiklikus elus õnnelikuks?
Üldiselt ma arvan, et õnnelik olemine ei ole see kõige olulisem asi siin maailmas.
Selline abstraktne idee õnnelikuks olemisest mind ei köida.
Aga siiski – kui tihti sa uinud õnnelikuna?
Ma naudin uinumiseks näiteks kõrget palavikku või füüsilisest koormusest rammestunud keha seisundit enam.
CV
• Kaisa Eiche on lõpetanud 2002 Türi majandusgümnaasiumi kunstiklassi ja 2007 Tartu kõrgema kunstikooli fotograafia erialal.
• Aastast 2007 Y-galerii galerist, aastast 2008 MTÜ Tartu Kultuuritehas juhatuse liige, Tartu kunstikuu 2009 ja 2010 peakorraldaja.
• Tänavune Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali üheaastase loomingulise stipendiumi (60 000 krooni) saaja.
• Esimene isikunäitus «See näitus on Kaisa Eiche nägu» oli suve lõpul 2009 Tartu kunstimaja väikeses galeriis.