Rohe-vesihobu ja ta kolm sugulast on nüüd kaitse all

Foto: Graafika: Kaido Linde

Erinevalt väga pealetükkivatest sääskedest ei tee rohe-vesihobu, suur-kuldtiib, suur-mosaiikliblikas ega teelehe-mosaiikliblikas inimesele kurja. Et inimene neile kurja ei teeks, on nad Eestis nüüd kaitse all.

Igat masti suuremaid ja väiksemaid sumistajaid on meie üsna metsikus looduses ja isegi linnades soojal ajal küll ja küll. Kas nende nelja liigi kaitse alla võtmine on põhjendatud?

«Täielikult,» kinnitas Tartu Ülikooli putukateadlane Jaan Luig. «Mõni kolleeg on küll väitnud, et osa Eestis nii tavalisi liike ei peaks kaitsma. Aga see on lokaalne lähenemine – need neli putukaliiki on euroliidu looduskaitsedirektiivi all.»

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi allkirjastas eelmisel nädalal määruse, mille järgi kuuluvad rohe-vesihobu, suur-kuldtiib, suur-mosaiikliblikas ja teelehe-mosaiikliblikas Eestis nüüd III kaitsekategooria liikide hulka.

Neli kaitsealust

See tähendab, et nende putukaliikide ligi 37 hektaril olevad kaks püsielupaika Valgamaal Puka valla Plika ja Prange külas on nüüd kaitse all ning püsielupaikadele kehtestatakse kaitse-eeskiri.

Luig selgitas, et Eestil on Euroopa Liidu liikmena kohustus ja vastutus kaitse all olevaid liike hoida. «Näiteks Inglismaal pole suur-kuldtiiba juba ammu,» märkis ta. «Kui meil on see liblikas kaitse all, siis ta arvukus suureneb ja liik võib siit edasi levida.»

Selles jutus on uba. Aga mõeldes peagi meid painama hakkavatele vägivaldsetele sääskedele, tekib küsimus: mille poolest on need kaitse alla võetud neli putukaliiki erilised?

«Neid pole ka Eestis igal sammul,» kostis Luig. Näiteks Eestis varem üsna tavaline teelehe-mosaiikliblikas on Tartumaa tolmu ammu tiibadelt raputanud.

«Poisikesena leidsin esimese teelehe-mosaiikliblika Variku raudteejaama lähedalt 1975. aastal,» meenutas Luig. «Nüüd on nad sealt kadunud. Raudtee ääri ei niideta ja nii muutub elupaik liigile sobimatuks.»

Kõige põnevam kaitse alla võetud putukas on Luigi silmis kiililiik rohe-vesihobu. «Teised kiilid, näiteks suur tondihobu, lendavad toitu otsima üsna kaugele,» selgitas Luig. «Aga rohe-vesihobu püsib oma jõelõigu kohal.»

Kapsaliblikas lendab uisapäisa siia-sinna, isane rohe-vesihobu on aga territoriaalse käitumisega: ta patrullib oma alal ning passib emaseid ja saaki.

Eestis kuulub III kategooria kaitsealuste liikide hulka enam kui paarsada üsna tavalist liiki: näiteks laanekuklane, atlandi tuur, harilik kärnkonn, nastik, valge-toonekurg, valge vesiroos ja künnapuu. Kaitse alla on nad võetud sellepärast, et nende liikide arvukus võib kriitiliselt väheneda.

Kõike enam ei või

Mida tähendab aga inimesele, kui tema naabruses elab näiteks rohe-vesihobu? Jahipidamine ja kalapüük on püsielupaikades lubatud, selgitas keskkonnaministeeriumi nõunik Hanno Zingel.

Aga püsielupaikades on keelatud lageraie, turberaie on seal lubatud vaid kaitseala valitseja nõusolekul.

Keelatud on ka liigne tallamine ning selle pärast ei tohi püsielupaikades väljaspool teid ja radasid sõita auto või maastikusõidukiga. Piiratud on telkimine, lõkke tegemine ja rahvaürituste korraldamine.

«On hea, et Eestis on märgatud ka putukaid ja võetud neidki kaitse alla,» ütles Luig. «Euroopas ja ka meil on putukaid vähemaks jäänud.»

Kas täid tuleks kaitsta?

Väga-väga haruldane inimesekirp on meil 1998. aastast ohustatud liigina punases raamatus.

Huvitav, kas sinna võib sattuda ka teine tüütu tegelane, inimese peatäi (pildil)? Ehk võetakse ta isegi kaitse alla?

«Mul pole enam paarkümmend aastat peatäiga kokkupuudet olnud, ei oska vastata, kuidas tal läheb,» muheles putukateadlane Jaan Luig. «Inimesekirbuga on lood tõesti halvad. Ta kadus, sest ära kadus tema vastsete elupaik, muldpõrand.»

Luig märkis, et putukate-välisparasiitidega on Eestis vähe tegeldud, ka kirpe pole viimasel ajal eriti uuritud.

Aga võiks, sest kirbud on väga huvitava käitumise ja kehaehitusega painajad: tiibu neil pole, nad hüppavad väga hästi ja samas on neil karvades liikujana keha kaetud hulga iseloomulike ogadega, mis ei lase kirbul karvastikust välja kukkuda.

Meie kõige suurem kirp, mutikirp, on lausa ligi viis millimeetrit pikk. Kuigi kirbud on üsna peremehespetsiifilised, võtab inimesest tänapäeval matti aga koerakirp.

Mis peatäidesse puutub, siis nendega on nii ja naa. «Viimastel aastatel pole neist küll midagi kuulda olnud,» kinnitas lasteaia Rukkilill juhataja Kaja Vaabel.

Kuid Raekoja apteegist ostetakse aeg-ajalt tõrjevahendeid nii peatäide kui ka kubemetäide tõrjumiseks.

«Neid on, ikka juhtub,» ütles Raekoja apteegi juhataja Tiia Kärner. «Arvan, et täisid ei pea veel kaitse alla võtma.»

Sama meelt oli ka Luig. «Siis peaks ju ka näiteks laiussi kaitse alla võtma, kui ta muutub väga haruldaseks,» naeris ta. (TPM)