Hingedraama jäi varju aastakümneteks

Raamat Hella Wuolijoki, «Dr. Lucius ja Luuletaja», toimetanud Jüri Talvet ja Ele Süvalep, järelsõna kirjutanud Jüri Talvet, Tartu ülikooli kirjastus, Tartu 2013, 92 lk. Foto: TPM

Ilmunud on omamoodi üllatusraamat, eesti-soome kirjaniku Hella Wuolijoe (1886–1954) salapärane draamateos «Dr. Lucius ja Luuletaja».

Selle olemasolust on Hella Wuolijoe põhiuurija Oskar Kruus mitmel korral teada andnud, «Eesti kirjanduse ajaloo» kolmandas köites (1969) pühendab ta käsikirjas näidendile 17 rida.

Luuletaja Juhan Liivi (1864–1913) ja hingearst Juhan Luiga (1873–1927) kokkupuuteid ja -põrkeid kajastav kolmevaatuseline tundedraama on tõenäoliselt kirja pandud umbes 80 aasta eest, 1930. aastate algul. Kuid alles nüüd jõudis näidend peamiselt tänu sügavuti läinud Liivi-uurijale Jüri Talvetile lugejate kätte.

«Dr. Lucius ja Luuletaja» on üks viimaseid Wuolijoe eesti keeles kirjutatud teoseid, edaspidi kirjutas ta vaid soome keeles.

Seejuures hinnati näiteks tema näidendit «Koidula» (1932) nii trükiteksti kui ka lavastusena vägagi kõrgelt, August Gailit avaldas koguni arvamust, et see on «elamusterikkam, intiimsem ja inimlikum kui ükski näidend, mis kirjutatud pärast meie draama suurmeistri A. Kitzbergi töid». (Postimees 26.10.1932.)

Kabajantsik, vallasant

Sel taustal tundub lausa kummaline, et pikaks ajaks jäi käsikirja kahte Juhanit – Liivi ja Luigat – kui igati koloriitset ja põnevat vastandipaari taaselustav näitemäng, mille tegevus toimub 20. sajandi alguse Tartus.

Mitmed Juhan Liivi / Luuletaja assotsiatiivsed mõttehüpped mõjuvad tänapäevalgi haaravalt ja sisendavalt. Tema hingeelu avamine on diskreetne, intiimne ja elamuslik (ning seejuures vaba nooreestilikest stereotüüpidest); vahest on see isegi parim, mis Juhan Liiviga aegade jooksul meie ilukirjanduses tehtud.

Ja eks mõju ju üsnagi tänapäevaselt, täiesti meie praeguste netikommentaaride vaimus naispeategelase Eie isa, enda meelest igati «korraliku kodaniku» pahur nurisemine: «Niisugune kabajantsikas, vallasant. Vedeleb sääl tänaval, selle asemel, et tööd teha. Kirves kätte ja puid lõhkuma, et endale leiba teeniks. Aga säärane härrakene teeb salmikesi ja on luuletaja. Ja seltskond nõuab, et sellist söödikut peame meie oma higiga teenitud kopikatega üleval pidama.» (Lk 38. «Higi on liialdus, papa,» vastab tütar.)

Eesti Freud

Juhan Luiga, Eesti Sigmund Freud, on dr. Luciusena samuti välja maalitud Juhan Liivile igati võrdväärse vastandkarakterina.

Tõsi küll, nagu saatesõnas märgib Jüri Talvet, «Luuletajaski näeb ta vaid «põnevat haiguslugu», ta ei taha tunnistada Luuletajat kui elavat inimest» (lk 89). Kuid seejuures pole dr. Lucius kuiv kabinetiõpetlane, vaid üsnagi kirglik elumees ja ühtaegu vaimukas-paradokslev mõttetark.

Kahe mehe omapärane rivaliteet neiu Eia pärast – kes ilmselt palju ei erine neiu Hellast enesest – lisab näitemängule tubli annuse dramaatilist pinget ja põnevust. Rivaalide teravaim konflikt lahvatab doktori repliigist patsiendile: «Märkan, sa unustad, et sa ei ole mees, oled vaid luuletaja. Pea meeles, mitte mees, vaid luuletaja.» (Lk 49.)

Tõsirealistlikku käsitlust ja olustikulist täpsust väärtustanud Oskar Kruus polnud näidendist eriti heal arvamusel nähtavasti teoses sisalduvate sümbolistlike-melodramaatiliste ülepaisutuste tõttu.

Loodetavasti võib teistsuguste esteetiliste vaadetega lugeja seda üsna stiilipuhast näitemängu märksa rohkem nautida. Veelgi enam, arvan, et needki, kes näidendeid eriti ei loe, võiksid selle puhul ehk teha erandi. Ja loodetavasti leiab nii ahvatlev dramaturgiline materjal ka varem või hiljem oma lavastaja.

Raamat

Hella Wuolijoki,

«Dr. Lucius ja Luuletaja»,

toimetanud Jüri Talvet ja Ele Süvalep,

järelsõna kirjutanud Jüri Talvet,

Tartu ülikooli kirjastus,

Tartu 2013, 92 lk.