Filosoof viib kokku teaduse ja kirjanduse

Filosoof, luuletaja ja kirjanduskriitik Leo Luks (37) on ka õppejõud. Teisipäeval õpetas ta filosoofiat Herbert Masingu koolis. Foto: Kristjan Teedema

Täna on ülemaailmne filosoofiapäev. Küsimustele vastab luulekogu «100% Leo Luks. Keelekas neljas episoodis» autor Leo Luks, kes õpetab filosoofiat maaülikoolis ja Herbert Masingu koolis.

Mida on teie tudengid ja õpilased arvanud teie luulekogu kohta, mis ilmus tänavu kevadel?

Kahjuks ei ole nad midagi arvanud. Ma ei ole ka eraldi õpilaste seas seda jutuks võtnud, õpetan siiski küllaltki sissejuhatavaid kursusi nii siin kui seal, ja selles kontekstis ei ole mu luulekogu osutunud teemakohaseks.

Kui palju rakendasite luulekogu kirjutamisel oma doktoritöös käsitletud nihilistlikku mõtlemist?

Luuletegu, isegi lühivormide tegu, on ikkagi alati olnud hetkelise inspiratsioonipuhangu sünnitis. Ma ei ole neid kalambuure sellisel viisil küll koostanud, et võtaksin teoreetilised printsiibid ja hakkaksin nokitsema. Kui ma midagi nokitsen, siis pigem täpse sõnastuse üle.

Aga doktoritööga seotud mõtetega olen ma ju hästi pikalt tegelenud ja kindlasti on need mõtted kandunud mujale ellu, muu hulgas luuleloomingusse.

Leidsin teie doktoritööd sirvides isegi natuke nalja. Kui kohane on nali filosoofias?

See on hea, kui te märkasite, kuigi ma sellele eraldi rõhku ei pannud. Nali ei ole filosoofias kõige tavalisem. Mängulisust, stiilimängu ja teatud lõbusust või kerglust võiks isegi rohkem olla.

Võin tuua näiteks ühe minu suure mõjutaja Friedrich Nietzsche raamatu «Lõbus teadus», mida küll eesti keeles ei ole. Võib tuua ju ka Prantsuse näiteid: kasvõi Voltaire'i teosed on sageli palju tugevamas huumorivõtmes ja palju tugevamalt ka kirjanduslikult vormistatud kui minu tööd.

Teie luulekogus on mõndagi sellist, mida sõnavara poolest ajalehes ei saaks avaldada. Millised nalja või siivsuse piirid olete enesele seadnud luuletamises?

Mitte mingisuguseid piire! Mina pooldan seda seisukohta, et kui kirjandus või üldiselt kunst seab endale ühiskondlikke piire, on see enese vaesestamise tee. Kunstilooming võib väljendada kõike, mis väljendamisele tuleb.

Ma olen piiri kehtestamistele omal väiksel viisil püüdnud alati vastukaalu anda. Näiteks vaatasime laiema tutvuskonnaga filmi «Magnus», kui see ära keelati.

Olete osalenud väga edukalt rahvusvahelistel bridživõistlustel. Kui palju on teid aidanud sealjuures filosoofia?

Ma hakkasin bridži tõsisemalt mängima juba ülikooli tulles: kui ma olin algaja filosoofiatudeng, olin ma ka algaja bridžimängija.

Seosed on kaudsed, aga nad on selles mõttes kindlasti olemas, et bridžimäng eeldab laiemat strateegilist mõtlemist, nii üksikut jaotust käsitledes kui ka näiteks edukat bridži partnerlussuhet üles ehitades, oma süsteemi arendades või analüüsides edu ja ebaedu põhjusi.

Olite aastail 1997–2002 ilmunud kultuurilehe Sitatorn peatoimetaja. Et meil on parajasti kultuuripärandi aasta ja toogi väljaanne on meie kultuuri osa, siis ... Kas olete mõelnud, et selle kultuurilehe kõik seitse numbrit võiks ühiste kaante vahel avaldada?

Ma kardan, et see jääks liiga õhukeseks ja eks sellisel tööl oleks ju ka palju institutsionaalseid takistusi. Kes ikka tahaks sellist vormilises plaanis madalat asja kultuuripärandiga seostada.

Ka luulekogu välja andes olid ju takistused: mitu korda taotlesin kultuurkapitalilt avaldamistoetust, aga ei saanud. Kokkuvõttes ilmus see tänu sellele, et (:)kivisildniku kirjastus andis oma vahenditest välja.

Kui suureks on kasvanud teie vetsupaberiümbriste kogu?

Avaldasin oma kogust ERMi blogis suvel ülevaate, aga nüüdseks on kogunenud juba 440 erinevat ümbrist. Minu kollektsioon mahub printimispaberite karpi, rullid tarvitan sihtotstarbeliselt ära.

Raamat

Leo Luks,

«100% Leo Luks. Keelekas neljas episoodis»,

kirjastanud JI,

Saarde-Pärnu 2013,

69 lk.