Kui lugeja nüüd mõtleb, et selles artiklis hakkan ma kirjutama mingi Eestis elava rikka perekonna kohta, siis ta eksib. Artikli pealkiri tuli analoogiliselt kuulsa Nikolai Nekrassovi teosega «Kellel on Venemaal hea elada», kus ta kirjeldas, kui raske oli talupoegade elu Tsaari-Venemaal. Mina tahaks mõtiskleda selle üle, millised probleemid takistavad Eesti elanikul öelda enda kohta, et just tema elabki hästi ...
Lugeja kiri: kellel on Eestis hea elada?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu sünniaeg langes majanduskriisi perioodile, mis järgnes NSV Liidu lagunemisele. Sotsioloogias on mõiste, mis määrab seda tüüpi üleminekuperioode sõnaga anoomia. Eesti rahvastikuregistri ametlik statistika näitab, et anoomia käigus kaotas riik ligi 160 000 elanikku, kes sõitsid riigist ära.
Väljaränne on siiamaani üks teravaimaid probleeme meie ühiskonnas. Eelkõige sõidavad ära noored ja aktiivsed inimesed – meie riigi tulevik.
Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem – nii ütleb vanasõna. Niisiis sõidabki meie rahvas head elu ja õnne otsima oma riigist mujale. Tänapäeva noorukitele vahest on kasulikum kohe peale gümnaasiumi lõpetamist sõita näiteks Soome ja omandada kõrgharidus just seal, sest see on tasuta, on olemas suured stipendiumid ja lisaks maksab riik noorukitele elupaiga kompensatsiooni. Samuti organiseeritakse tudengitele suviti tasuta keelekursusi. Õppimine Soomes või teistes Euroopa Liidu riikides annab peale kooli võimaluse leida seal töökoht.
Hiljuti on tehtud kokkulepe Soome ja Saksamaaga, see võimaldab meie koolilastel soovi korral täiendavalt õppida soome ja saksa keelt. See annab noortele võimaluse Euroopa ruumi paremini integreeruda. Samas tundub, et selle otsuse taga seisab ka Euroopa huvi meilt tööjõudu saada, kuna nende elanikkond vananeb hoogsalt.
Miks siis ei võiks ka eesti keelt täiendava võõrkeelena teistes Euroopa riikides õppida? Sealsamas Soomes ja Saksamaal? Võib-olla on mõtet rakendada seda tüüpi programme ka naaberriikides, sealhulgas Lätis, Leedus ja Venemaal. Ega meie elanikkond noorene.
Meie riik peab näitama noorukitele, et nad on vajalikud ja tähtsad ka oma riigi jaoks ja kodumaal on neil perspektiivi. Hetkel aga tundub, et räägitakse rohkem, kui tehakse.
Koolipsühholoogiast on teada, et lapsed ei kuula täiskasvanute käske ja keelde, vaid järgivad nende käitumisviisi. Selleks, et noortel oleks usk oma tulevikku, peavad nad nägema oma vanemate ja vanavanemate väärikaid palkasid ja pensione – neist nad taipavad, mis neid ees ootab, ja teevad sellest järeldusi.
Me oskame juba euroliidu raha kasutada, et teid renoveerida ja ümbruskonda turistide jaoks atraktiivsemaks muuta. On aga aeg oma inimeste eest hoolitsemiseks. Ja see on ainuke tõde, mille nimel iga riik peab lihvima oma juhtimiskunsti, kasutades kõiki strateegilisi ja taktilisi oskusi, et seda eesmärki realiseerida. Seni, kui kõigil meil, kes siin elame, on raske leida vastust küsimusele «Kellel on Eestis hea elada?», jätkub paremate jahimaade otsimine Eestist väljaspool.
Tatjana Sibiljova,
Tartu ülikooli riigiteaduste üliõpilane