Ma olen ajalehes juba piisavalt kaua töötanud, et mäletada lastekaitsepäeva 2006. aastal, mil lapsevanemad seisid öösel elavas järjekorras, et saada oma lapsele lasteaiakohta. Tollest kuulsusetust ööst rääkinud leheloos oli muu hulgas ühe lasteaiajuhi tsitaat: «Möödunud esmaspäeval istus 45 minutit minu juures toolil noor ema ja ütles, et on saanud neljast lasteaiast eitava vastuse ja on valmis selle poliitiku ära tapma, kes räägib veel: tõstke iivet ja sünnitage.»
Vahepeal on muutunud lasteaiajärjekorra pidamise kord. Enam ei pea öösel seisma elavas järjekorras. Kuid lasteaiakohad – sõimekohad eriti – on endiselt defitsiit. Kõigile ei jagu ja kellele on jagunud, hoiab sellest kinni.
See on ka taust, mis aitab selgitada Tartu linnavalitsuse seaduserikkumist sõimerühmade paisutamisel üle seaduses lubatud piiri. Koolieelse lasteasutuse seaduse järgi on lubatud 14 last, erandkorras 16. Tartu venitas piiri veel kahe lapse võrra kaugemale õigustusega, et kõik lapsed ju kohal ei käi, mõnikord isegi kuude viisi järjest, aga kohast ei loobu ka.
On tulnud palju tagasisidet sellegi kohta, et aiarühmad on paljudes lasteaedades paisutatud seaduses lubatud viimse piirini, 24 lapseni, mis ei ole kuidagi märk lapsesõbralikkusest.
Teisalt, seadus ütleb ka, et omavalitsus loob kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on antud tema haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Tartu pole seda suutnud, kuid rühmade paisutamine aitab selle seadusesätte täitmise poole.
Nüüd võiks siis küsida, kumb on suurem seaduserikkumine, kas liiga suur rühm või lasteaiakohata jätmine?
Küsisin seda Tartu maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhatajalt Annely Võsastelt. Ta polnud nõus nii hindama. «Inimesed peavad toime tulema ja tööturule naasma. Peab olema võimalik laps panna kohta, kus tema eest hästi hoolitsetakse,» ütles Võsaste. «Kui laps saab küll lasteaiakoha, aga rühmas on palju lapsi, võib ta jääda tihti haigeks ja see viib ema tööturult tagasi koju lapsega haiguslehele.»
Niisiis on Tartu seaduserikkuja igal juhul ja paraku mõlemal puhul teadlikult. Linnavalitsusele ei ole teadmata riikliku järelevalve tulemusel aastaid tehtud ettekirjutused, kuid veel mullu juulis lubas linnavalitsus seaduses antud piirist suuremaid lasteaiarühmi.
Linnapea Urmas Kruuselt küsisin, kas ebaseaduslik korraldus tuleks kohe lugeda õigustühiseks või kavatseb linnavalitsus selle tühistada. Linnapea vastas, et ei kavatse.
Avalikkuse tähelepanu tõttu on linna haridusosakond siiski asunud otsima viise, et rühmade suurus seaduse piiresse mahutada. Selleks lähevad käiku seaduses jäänud võimalused: osaajaga kohad, vähemalt ühe kolmeaastase lapsega sõimerühma liitrühmaks ümbernimetamine, sest siis on lubatud kuni 20 last rühmas. Tundub trikitamine, korrektsemalt öeldes: seaduse võimaluste kasutamine.
Teise seadusesätte täitmisega on keerulisem. Tartu uue koalitsioonilepingu ühes kavandis oli nimetatud lasteaiajärjekordade kaotamine aastaks 2017, enam tähtaega pole. Ülesanne need järjekorrad kaotada siiski on.
Tartu linnavõim on küll juurde loonud või aidanud erasektoril luua viimase nelja aasta jooksul umbes 1500 lastehoiukohta, kuid sellest ei piisa. Ametnikud ja poliitikud on valmis pikalt ja põhjalikult selgitama, milliseid samme on astutud lasteaiakohtade juurde rajamiseks ja miks neid ikka veel piisavalt ei ole; et üks uus lasteaed maksab kolme miljoni euro ringis, aga Tartule on vaja neid kolm kuni viis; et uute eurorahade eest viimaks tuleb.
Muidugi oleks kulunud võte öelda, et Vabadussilla raha eest saanuks kolm lasteaeda. Küll saab küsida, kas linnavõim on lasteaiajärjekordade kaotamisel pidanud tähtsamaks kestvat lahenduse otsimist või kiiret lahenduse leidmist.