Tartu asub lasteaiaseadust järgima

Tartu Postimees kirjutas lasteaiarühmade ülepaisutamisest 18. ja 19. novembri lehes. Foto: Repro

Sõimerühmade suuruse ebaseaduslikult 18 lapseni paisutanud Tartu linn on alustanud ettevalmistusi seaduse järgimiseks, kuid haridusosakonna juhataja Riho Raave (pildil) sõnul võib see tähendada, et sõimekohti jääb 24 võrra vähemaks.

Miks on aastaid tehtud ettekirjutused viia sõimerühmade suurus seadusega vastavusse jäänud tähelepanuta? Kas see on olnud teadlik eiramine?

Ma ei oskagi sellele vastata. Kas me oleme jätnud teadlikult või meil on siin mingi omapoolne tõlgendus? (Raave vaatab intervjuu juures nõustanud Meeri Tampere poole, kes on Tartu alushariduse peaspetsialist.) Väidetavalt on aastast 1999 neid ettekirjutusi tehtud.

Seadus on kehtinud igaviku ja probleem on teada igaviku.

Koolieelsete lasteasutuste seadus minu hinnangul on ajale jalgu jäänud. On küll üksikute parandustega üritatud luua omavalitsustele ja lasteasutustele paindlikke võimalusi, aga sellest ei piisa, et lahendada lasteaiakohtade puuduse probleemi tervikuna.

Kas või see, et kunagi oli seaduse järgi lubatud ka 18 last. Kui seadusandja on rühmade suurusnorme vähendanud, arvestamata omavalitsustele sellega kaasnevaid suuremaid rahalisi kohustusi, siis seadus ei täida eesmärki.

Võime ju võtta seadusega kohustuse, et kõik peavad sõitma Mercedestega, aga kui rahalist katet ei ole, siis elus sellised seadused toimima ei hakka. Oleme pingsalt uue koolieelsete lasteasutuste seaduse ootel, mis meie hinnangul loob hulgaliselt uusi võimalusi.

Seal on arutatud, kas rühmade arvuline piir on õige või peaks lähtuma sellest, kui palju on rühmas täiskasvanuid laste arvu kohta.

Teiseks lubab eelnõu võrdsustada lastehoiu sõimega ja siis on reguleeritud just seda, mitme lapse kohta peab olema täiskasvanu.

Kas vastus on siis see, et olete teadlikult seadust rikkunud sellepärast, et see seadus on ebamõistlik?

Reaalsuses ei ole võimalik, eriti kui tegemist on lastega, neid asju hoobilt täita. Tartu linn on astunud samme selles suunas, et olukorda normaliseerida.

Viimane korraldus rühmade suuruste kohta läks linnavalitsusest selle aasta juulis. Siis oligi ju võimalik öelda, et võtame maksimaalselt 16.

Me lähtume sellest reaalsusest, et kõik lapsed kohal ei käi.

Ometi on riik andnud juba 14 aastat tagasi sõnumi, et selle tõlgendusega ei saa nõustuda.

Ma ei saa vastutada selle eest, mis oli 14 aastat tagasi. (Raave töötab linnavalitsuses aastast 2011.) Saan rääkida sellest, mis praegu on.

Nagu ministeerium viitas, oleks kõik korrektne, kui nn ülearused lapsed oleks vormistatud osaajalisena. See ongi esimene samm, mis meil tuleb ette võtta. Lasteaiajuhatajatele oleme andnud ülesande rääkida läbi nende lapsevanematega, kelle lapsed ei käi hommikust õhtuni ja iga päev, et võib-olla nad on nõus üle minema osaajalisele kohale.

See ülesanne sai antud täna hommikul, kui lugesin ajalehest lugu, et ministeeriumi meelest oleks kõik korras, kui oleks osaajalised kohad. Küsimus on nüüd vormistamises, kas lapsevanem on nõus ja kuidas laps kajastatakse nimekirjas ja Eesti hariduse infosüsteemis.

Teie sõnum oli eile, et linn hakkab nüüd 16 lapse piirist kinni pidama. Kui Rukkilille sõimes on 16 last ja jaanuarist peaks liituma 17. – nii on kokku lepitud. Mis sellest lapsest nüüd saab?

Oleneb, kui vanad need lapsed on.

Üks võimalus seadusejärgselt käituda on sõimerühma asemele moodustada liitrühm, kui on kas või üks kolmeaastane laps. Siis võib rühmas olla 20 last.

Kas see ei ole trikitamine?

See on seaduses antud võimaluste ärakasutamine.

Ongi küsimus, kas kasutame seaduses antud võimalused ära ja jääme seaduse ees puhtaks või siis andke vabadus otsustada selle järgi, kui palju on lapsi ja täiskasvanuid tegelikult.

Praegu üritame seadusepügalate sisse meeleheitlikult mahtuda, et meile ei saaks ette heita nende rikkumist. Kui me neid võimalusi kasutame, nimetatakse seda trikitamiseks.

Mis juhtuks Tartu linnas laste ja nende vanematega, kui te lähtuksite seadusest?

Siis jääks praeguse seisuga 24 last, kes on sõimekoha ootel, järgmisel aastal ilma kohata, kui me ei tee osaajaga kohti.

Ma lähtuksin praegu esiteks sellest, kas on võimalik rakendada osaajalisi kohti. Kas on võimalik moodustada liitrühmi, mis lubab legaalselt võtta 18+2.

Selge on see, et me ei hakka ühtegi last rühmadest ära ajama. Kui ei ole võimalik osaajaline koht ega muuta rühma struktuuri, siis ongi ainus lahendus, et kui loomulikul teel minnakse ära ja me ei võta kedagi asemele ning järgmisel aastal kinnitame rühma suurused seaduse järgi.

On muidugi selge, et probleemi juured on lasteaiakohtade puuduses. Mitu lasteaiakohta Tartu linn tuleval aastal juurde saab?

Linna poolt mitte ühtegi. Oleme võtnud hoiaku, et 2014 on ettevalmistav aasta euroraha tulekuks, ja projekteeritakse. Rukkilille laiendus on number üks, järgmine on Pepleri, siis Kulli ja siis Oa.

Eralasteasutused taotlevad toetust 200 uue koha loomiseks.

Me küll hoiame silmad lahti rendipindade suhtes, mis sobiksid uue lasteaia rajamiseks, aga ega neid sobivaid ruume väga ei ole, sest nõuded on karmid.
---------------------------------------------------------------------

Küsimus linnapeale

Urmas Kruuse, millal ja kui palju on Tartu linnal lubatud seadust rikkuda?

See küsimus on emotsionaalselt üle võimendatud. Kui mingil hetkel on piirmäärad tõstetud neis 12 rühmas, mis moodustavad ainult ühe osa sõimerühmadest, siis see on tingitud hädavajadusest.

Mõeldud on ennekõike inimeste ja laste peale. Kui toome siia kõrvale täitumuse protsendi, siis see on keskmiselt 70. Mina olen veendunud, et sellisel kombel on ääretult ebamõistlik seaduses sellist määra üldse üleval hoida. Süsteemis tervikuna on üle 30 protsendi kohtadest pidevalt täitmata.

Seega oleks mõistlik, et seadusandja vaatab piirmäärad üle.

Seetõttu ei saa küll öelda, et need lapsed, keda meil mõnes rühmas natuke rohkem on, et nende olukord oleks kuidagi halvem võrreldes seaduse mõttega.

Eraisikule tehakse trahvi või pannakse ta vangi, kui ta seadust ei täida.

Saan öelda, et probleem tervikuna on olemas.