Astu ikka pats-pats – ei lähe märg läbi!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

E. Straussi kaunistatud meestekalossid.

FOTO: Erakogu

Täpselt sada aastat tagasi trükis ilmunud näidendis «Kapsapea» teadis perepoeg Tõnis väga hästi, miks tasub vihma korral kingadele kalossid peale tõmmata: «Astu ikka pats-pats – ei lähe märg läbi ega kedagi!»

Oskar Lutsu Tõnise kombel nägin Tartu härrasmeest viimati talitamas tosinkond aastat tagasi. Mul käis külas 75-aastane elupõline õpetaja, tõeline džentelmen.

«Härrasmees ei astu võõrasse majja kunagi sokkides,» oli õpetaja veendunud. Viisaka inimesena ei tahtnud ta ka minu vaipa määrida. Kalosse oli kingade pealt natuke tülikas ära sikutada ja tagasi läksid need ainult kingalusikaga, kuid härraks jäämine oli vaeva väärt.

Mustad kalossid veiklesid õpetaja viigipükste serva alt nagu ülihoolikalt poleerimiselt tulnud lakk-kingad.

Rikka rahva lõbu

Sõna kalossid päritolu kohta on hulk versioone, millest üks on leitud Julius Caesari ülestähendustest Gallia sõdade kohta ehk aastaist 58–51 enne meie aega. Prantsuskeelne galoches tuletub mõistest Gallia saabas, mille pealisosa oli nahast ja tald puust.

Tänapäevaste kummikalosside ajalugu ulatub otsaga 1839. aastasse, mil ameeriklane Charles Goodyear leiutas kautšuki vulkaniseerimise. Vene kalossitööstuse rajas 1860. aastal Peterburis saksa kaupmees Ferdinand Krauskopf.

Enne Esimese maailmasõja puhkemist suutis hiljem Treugolniku nime kandnud tööstus toota 20 miljonit kalossipaari aastas.

Eesti Rahva Muuseumis talletatavad vanimad kirjalikud viited kalosside kandmise kohta Eestis pärinevad 20. sajandi algusest. Muuseumi teadur Ellen Värv on eestimaalaste jalatsikandmise ajalugu uurides selgitanud, et paiguti võis kalosside saabaste peale tõmbamise komme olla üldisem, kuid enamasti oli see siiski vaid rikkama rahva lõbu.

Võrumaal peeti enne Esimest maailmasõda kalosse koguni eriliseks uhkuseks, nii et neid ei võetud ruumiski ära, on pannud läinud sajandi kahekümnendaist aastaist kirja etnograaf Aino Voolmaa.

Teadaolevalt vanimad Eesti Rahva Muuseumis säilitatavad kalossid pärinevad alles 1930. aastaist. Needki kummikingad polnud mõeldud iseseisva jalatsina kandmiseks, vaid naistekingade peale tõmbamiseks. Nii kõrgema kui madalama kontsaga sobituvaid naistekalosse tehti jalatsivabrikus Põhjala vähemalt viiekümnendate aastate lõpuni.

Kolmkümmend aastat tagasi panid ERMi uurijad aga Aravetelt kirja mälestusi, kuidas kalossist sai pärast Teist maailmasõda eeskätt tööjalanõu ning see tõrjus välja traditsioonilise tööjalatsi pastla. Põhjus polnud ainult kalosside veekindlus, pastelde tegemiseks nappis nahka.

Pisut nukraks jään ka siis,

kui mu väike Pöial-Liis

ütleb, et kalossid nüüd läind moest – jaa-jaa.

Kahelda võib mõni mees küll kalossi võluväes,

peagi vaevleb nohu käes see mees – atsihh!

Nõnda laulis Urmas Alender ligi kolmkümmend aastat tagasi ja muud rujamehed hõikasid iga fraasi lõppu totralt optimistlikult: hei, kaloss!

ERMi kuraatori Reet Piiri üks viimaseid isiklikke mälupilte kalossist kui tänavajalatsist pärineb kaheksakümnendate aastate alguse Tartu ülikooli ajalookateedrist.

Kui kateedri ukse taga olid kalossid, tähendas see, et dotsent Märt Tänava on kohal. «Ta oli tõesti tolles ajas juba erandlik kalossikandja,» nendib kuraator.

Turupood müüb hästi

Nagu dotsent Tänava hoolikalt viksitud kingad, läigivad Tartu turupoes Tuhat Vajalikku Asja mustad Türgi kalossid. Need on sügava rombja mustriga ja madalad ning üldse ainsad süsimustad kalossid, mida Tartu poodidest võib leida. Maksavad kuue euro ringis või pisut enam.

«Kõige paremini lähevad vist ikkagi need Vene omad,» osutab turupoe müüja Karin Laur tumerohelistele, Türgi omadest kõrgematele kalossidele, mille põhja alt võib lugeda Pskov. Voodrita paar maksab alla viie euro, voodriga üle kuue. Aga samas poes on veel teist tüüpi, plastsulamist Vene kalosse ning ka üks Poola mudel.

Ehitus- ja aianduspood Bau-hof pakub samuti tumerohelisi Pihkvas vormitud kalosse ja sama karva, ent heledamaid Itaalia omi.

Bauhofi klienditeenindaja Kaia Parman lööb arvutis lahti viimase poole aasta müügiarvud ja näeb, et Itaalia kalosse on müüdud üle 60 paari. Väiksemaid numbreid rohkem ja suuremaid vähem. Voodrita Pihkva kalosside hooaeg on ümber, statistikat nende kohta pole kohe käepärast.

«Meie poes käib palju maarahvast. Eks neil ole vaja lihtsalt jala otsa käivat jalanõud, millega minna korraks aiamaale või üle õue,» iseloomustab Parman kalossiostjaid.

Turupoodi paistab maarahvas siiski kalosside pärast tõenäolisemalt jõudvat kui Bau-hofi, sest Karin Lauri kinnitu-sel ostetakse Tuhandest Vajalikust Asjast mitu paari kalosse iga päev.

Viis aastat tagasi hakkas Avinurme puiduaita pidav perefirma E. Strauss maalima musti Türgi kalosse Muhu susside ehk pättide eeskujul kirkasse lillekirja.

Palamuse laatadel laastukorve, kibusid ja leivaastjaid müütades üritasid Straussid ikka pidulikult rõivastuda, kanda rahvariideid või stiliseeritud rahvariideid ning pastlaid. Kui ilmaga ei vedanud, olid aga pastlad esimese veerandtunniga läbi ligunenud.

Hädast sündiski idee hakata kandma kalosse ning neid triibuseelikutega sobitamiseks lilledega kaunistama. «Sarnasus Muhu pättidega osutus nii suureks, et saime isegi ühelt vanaproualt pahandada, et ilusate sussidega poris tallame,» meenutab Eve Strauss, E. Straussi üks omanikke.

Mine võta kinni, kas Avinurme kalossimaalijad olid esimesed, aga esimeste hulgas kindlasti. Praeguseks on see kunst nii popp, et üle Eesti korraldatavaid käsitööseltside kalossivärvimise töötubasid on juba raske kokku lugeda.

Eksklusiivkalossid

«Mine vaata kaubamaja meesteosakonda. Nägin seal kalosse, mis lõid mind pahviks,» rääkis mulle kolleeg Vilja Kohler.

Tõepoolest. Kalossid «Made in China, designed in Norway» võivad üllatada ligi 60-eurose hinnaga, aga veel tõenäolisemalt värviga. Kaunis tagasihoidlike tumesiniste ja tumeroheliste kalosside kõrval laiutavad oranžid kummikäimad nagu õõnsad hiidporgandid.

Kaubamaja turundusspetsialisti Marika Kurimi jutust ei jää muljet, nagu oleks tegu pilakaubaga. Küll võib aru saada, et kalossid pole kaubamaja meesteosakonna minevaimate müügiartiklite hulgas.

«Müügimahtude seisukohast lähtudes on tegu pigem tagasihoidlike kogustega nii Tartu kui Tallinna kaubamajas,» teatas Kurim.

Eesti ainus oranžide kingadega mees – kaubamaja meesteosakond ootab sind!

Tagasi üles