Kaks nägid teineteist, pimeduse kiuste

Eve ja Toomas Treial oma pimemassaažitoas. Pärast pildistamist avastas Eve ehmatusega, et tal oli kampsun valepidi seljas. Et see lehvike, mis on kampsuni ees, peaks tegelikult seljal olema, kuna just seljal olev lehvike teeb ta kampsuni eripäraseks. Eve naeris laginal ja pööras jutuajamise ajaks kampsuni siiski õigeks. Foto: Margus Ansu

Toomas Treial ütleb telefonis, et kui järgida seda teejuhatust, mis ta on oma firma kodulehele üles riputatud, leiab pimemassaažitoa sisustuskaubamajast kergesti üles.

«Ma ei ole seda teejuhatust küll oma silmaga näinud ega tea, kui hea see on,» lisab ta asjalikult. «Aga kui ära eksite, siis helistage. Ja siis ma tulen koridori peale vastu ja karjun ...»

Pimemassööridest abielupaar Eve Treial (43) ja Toomas Treial (49) on mõlemad nägijana sündinud ja teavad, milline maailm välja näeb. Eve on pime olnud 22 aastat ja Toomas 13 aastat. Neil mõlemal on üks saatus, kuna nad on nõukogude aja lapsdiabeetikud.

«Pimedad suhkruhaiged ongi enamasti nõukaaja pärand,» lausub Eve Treial. «Meie põlvkonnal ei olnud paraku võimalik veresuhkrut regulaarselt mõõta ... Suhkrutõbi aga teatavasti kahjustab nägemist.»

Viimane asi oli tütre mütsike

Viimane asi, mida Eve Treial enne pimedaks jäämist nägi, oli ta pooleteiseaastase tütre valge punaste täppidega mütsike. Eve kummardus, et praeahjust rooga välja võtta, silme ees hakkasid hüppama väikesed naelakesed ja oligi kõik.

Siiski jutustab Eve oma lugu kergelt ja lihtsalt, vahepeal selle üle isegi nalja heites. Ta räägib, et kui ta silmanägemine hakkas kehvemaks minema, lasi ta oma lapse isa vabaks, et talle mitte koormaks olla. Ema ja sõbranna aitasid tütre üles kasvatada.

«Kui me ükskord tütrega teatrist koju tulime ja välisvalgustus meie koduukse ees ei põlenud, siis andis tütar võtme minu kätte, öeldes: sina oskad pimedas hästi uksi avada. See oli mulle suurim kompliment!»

Toomas Treial sõitis 2000. aastal veel autoga. Temalgi on laps – just selsamal aastal sündinud poeg, keda ta ise aga näha ei jõudnud. Ja Toomasegi abielule sai saatuslikuks pimedus.

Toomas Treial töötas varemalt mööblitislerina. Ta teeb ka praegu mööblit, saeb ja freesib. Varem astusid sõbrad ta töökotta ja masinamüra kuuldes ehmatasid: «Mida, kurat, sa siin pimedas teed?»

Alles siis meenus neile, et Toomasel ei ole vaja tuld põlema panna.

Evega oli Toomasel aga selline kokkulepe, et elektrisae tõmbab ta käima ainult siis, kui Evet kuuldekaugusel ei ole. Sest seda heli kuulas Eve õlgade võdinaga.

Silmapilkne äratundmine

Toomas ja Eve kohtusid esimest korda 2003. aastal Värskas. Pimedate liit oli kutsunud pimedad kokku ja korraldanud seal laagri, kuidas ennast aidata. Õpetati valge kepiga liikumist, orienteerumist ja muid asju.

Toomas ja Eve ei ole teineteist kunagi näinud, aga tundsid teineteise ära – kõlagu see pealegi uskumatult – silmapilguga.

Eve oli enne Toomasega kohtumist läbi elanud mitu elu. Pärast pimedaks jäämist istus ta kuus aastat kapseldunult kodus ning soovis, et mitte keegi ei teaks, et ta on pime.

Siis meelitati teda välja massööriks õppima ning Eesti pimemassööride koolituskeskuse juures ta tööd leidiski.

Kui Eve koju esimene arvuti tekkis, siis teadis Eve vaid seda, kuidas sealt tolmu pühkida. Et hästi õrnalt ja jumala pärast mitte midagi puutudes – kes teab, mis kõik võib juhtuda, pime inimene ju!

Mida aeg edasi, seda rohkem oli ka Eve kuulnud rääkivatest arvutitest ja kõnesüntesaatorist. Aga Eve mõtles: mis siis, ta on seni ilma hakkama saanud, ja otsustas, et saab ka edasipidi. Toomas oli see, kes võttis Evel kratist kinni ja lausus saatuslikud sõnad.

«Eve, mu elu unistus on see, et sa tuled mulle külla, haarad mu käest arvutiklaviatuuri ja hakkad sellega ise hasartselt töötama,» meenutab Eve.

«Nii läkski, sest Toomas on väga tugeva vaimu ja sõnaga mees. Kõik, mis ta ütleb, see teoks läheb.»

Tublid lugejad

Nüüd on Eve ja Toomas Treial Tartu Lutsu raamatukogu innustunud lugejad, kel on koostatud pikk nimekiri raamatutest, mida nad soovivad saada. Asi on nimelt selles, et tänapäeval on raamatuid võimalik arvutisse skannida ning lasta kõnesüntesaatoriga ette lugeda.

Pimedate kirja ehk punktkirja ei ole Eve ja Toomas ära õppinud ning pimedate maailmas nimetatakse neid seetõttu kirjaoskamatuteks.

Toomas meenutab, et tema püüdis neid täppidest koosnevaid tähti algul selgeks õppida küll, kuid kui ta järele mõtlema hakkas ja endalt küsis, kus ta saab seda kirja praktilises elus kasutada, siis leidis, et tegelikult on see suletud süsteemi keel.

Moodsa aja digivõimalused pakuvad hoopis teistsuguseid lahendusi ja ka selliseid, et pimeda ja nägija maailma vahel ei peagi enam müüri olema.

Ka pimedal on tänu arvutile võimalik käia tavakoolitustel ja lasta lisamaterjalid endale süntesaatori abiga kodus ette lugeda. Ka pime võib oma koolitöö arvuti abiga koostada ning meiliga ära saata.

Ainus pime nägijate rühmas

Enne kui Toomas Treial massaažituba looma hakkas, läks ta töötukassa toel ärikoolitusele. Ta oli ainus pime nägijate rühmas ja kannatas ära kahe rühmakaaslase omavahelise vestluse teemal: issand, mis see pime siit otsib?

10-liikmelisest rühmast rahastati kahe koolitusel käinu äriplaan, ja üks neist oli Toomas Treiali pimemassaažitoa äriplaan.

Eve ja Toomas Treial räägivad sellest, kuidas nad abiliste toel käisid oma massaažitoale ruume otsimas.

«Me läheme kohale ja tunnetame, mis seal on,» räägib Eve. «Ja uskuge või mitte, ka pimedal on ilma akendeta ruumis töötamine põrgupiin.»

Toomas valis massaažituppa loomulikult mööbli ning õpetas Evelegi selgeks selle, mis on puhas puu, mis aga laminaat.

Küsimuse peale, mis võiks olla pimeda masseerija eelis nägija masseerija ees, vastab Eve, et nende klienti ei sega nägemine.

«Mõni inimene ei taha, et võõras teda puudutab, ja need inimesed massaaži ei tulegi,» alustab Eve oma mõtte selgitamist. «Mõni inimene tahaks kangesti tulla, aga häbeneb, ei julge end riidestki lahti võtta. Ja neile on see väga turvaline, kui nad teavad, et massöör neid ei näe.»

Pimemassöörid

• Eestis ühendab nägemispuudega massööre Eesti Pimemassööride Ühing ning sinna kuulub 86 pimemassööri.

• Tartus töötab peale Eve ja Toomas Treiali veel kolm pimemassööri, kuigi neid võib olla rohkem, sest kõik ei reklaami end ühingu kaudu ning mõned töötavad kodus.

• Seni ei ole neist keegi asutanud oma massaažituba, eriti veel sellist, kus töötavadki ainult pimedad teenindajad.

• Toomas Treiali pimemassaažituba asub E-kaubamajas, Tehase 16.