Mart Kivastik: Veini ja Vaimu eelnõu

FOTO: TPM

Lugesin ühest kõmulehest soome autori Sami Lotila lugu eestlaste kohta, kus ta rääkis, et tegelikult on eestlased üks väike kuritegelik, valelik, laisk, loll, liiklusmärkideta rahvas, kes elab täielikus vaimupimeduses siinpool Soome lahe kaldal.


Esialgu läks mul kops üle maksa, mitu korda edasi-tagasi, aga siis taipasin õudusega, et too Lotila ei ajagi udu. Tal on täiesti õigus! Ei ole vaimu! Aga miks siis, tekkis mul küsimus.

Vastus jalutas mulle justkui kogemata ise vastu. Õigemini toodi menüüga kätte. See oli paar päeva tagasi Tartu Raekoja platsil, kui ma veini tellisin ja ettekandja mulle lahkelt veinikaardi ulatas. Sa jeerum! Enamik veine olid kolme-neljasaja kandis pudel – mitte sente, vaid kroone! –, nii-öelda majavein aga «kõigest» sada üheksakümmend viis.

Esiteks oli mul kohe selge, et seda veini ma ei joo, sest ma ei teeni nii palju raha, aga kui ma ümberringi vaatasin, sai selgeks, et mitte keegi ei teeni nii palju raha. Tartu Raekoja platsi laudadel ei olnud veinitilkagi, rääkimata pudelist. Joodi õlut.

Aga mida veini mittejoomine endaga kaasa toob, on ju ajaloost selge. Juba Vana-Hiinas ja Egiptuses oli vein au sees, mistõttu Hiina on kasvanud miljardiliseks suurrahvaks ja Egiptusesse kerkisid püramiidid – maailmaime!

Kairo muuseumis säilitatakse siiamaani Tutanhamoni kuldkuju kõrval kolme tuhande aastast veini täis veiniankrut kui üht muuseumi väärtuslikemat aaret.
Vana-Kreekas ja Vana-Roomas oli vein juba kultuuri lahutamatu osa.

Homeros, Sop­hokles, Euripides, Aischylos, Platon! Archimedesel oli vein vanni serval, kui ta avastas, kurat võtaks! Vergilius, Marcus Aurelius, Cicero ja Julius Caesar ise kasvasid üles viinamägede kõrval, neil võrsus Rooma riik!

Kui me edasi mõtleme, siis isegi Euroopa kirik, ükstapuha millises rüüs ja vormis, ei saa veinist üle ega ümber, sest Püha Graal pole miskit muud kui Cabernet Sauvignon – Jeesuse enda veri!

Ja seetõttu pole ka imestada, et Euroopa kultuur õitses just viinamägede ümbruses – Itaalias ja Prantsusmaal, ja isegi Saksamaal. Euroopa südames loodi kunsti-, muusika- ja filmiajaloo suurimad teosed, loodi meie kõigi ajalugu!

Michelangelo ja Bertolucci, Dumas ja Besson, Bach ja Fassbinder! Goethe polnud mitte üksnes suur luuletaja, vaid ka olulise veinikeldri omanik, ta ei suutnud ridagi luua, enne kui polnud pilku keldrisse heitnud. See helendas! Vaim lehvis keldri võlvide all nagu püha valgus. Kui see luuletaja meeltesse imbus, sündiski Faust!

Ja mis meie siin «Maarjamaal» teeme, kakssada krooni pudel?! Rooma kesklinnas, püha linna kõige pühamas osas, saab liitri veini kuue euroga, kui aga veidi jalutada, siis kaheksaga iga kell! Kas te arvutada mõistate!? Tartus maksab vein kaks korda rohkem kui Roomas!

Kui jätta kõrvale restoranid ja muud kõrtsid, siis vein ei maksa valgustatud maailmas, isegi Austraalias, üldse midagi, meil on ta aga kallis ka poes!

Ning tulemus on käes. Rooma ja Ateena õitsesid, tegelesid teaduse ja kunstiga, kogu veini joov Euroopa ühes nendega, samal ajal kui meie ajasime puutokiga aias usse taga, et ehk saaks õlle kõrvale latika kätte. Ja kogu meie kunst tuhat aastat tagasi? Ja teadus ja... mitte midagi ei toimunud, ainult joig ja mõmin!

Seda hullem on mõelda, et me pole tänapäevani targemaks saanud, vaid aina astume sama reha otsa tagasi.

Kuna vein on kallis, vaatab suurem osa rahvast seda altkulmu justkui mingit välismaa haput imet ning larbib lõpmatuseni sisse õlut ja viina, mistõttu varsti oleme hullemad, kui soomlased ongi. See Rootsi ikke all kidunud põdra- ja põllurahvas, kes asustas tundraid ja tuli muldonnidest viissada aastat hiljem välja kui meie.

Nüüdseks on nad metsadest ära kolinud, söövad hamburgereid ning seilavad laevade ja lennukitega mööda maailma, otsides odavaid naisi, õlut ja viina! Kas me tõesti tahame muutuda nende sarnasteks?!

Ma loodan, et ei! Meil on võimalus jõuda Euroopasse! Selleks ei ole muud vaja kui langetada veini hinda. Tartu raad võiks vastu võtta sellekohase seaduse.

Tagasi üles
Back