Heljo Pikhof: töötuskindlustusele tagasi ta õige mõte!

Heljo Pikhof. Foto: SDE

Karjuvast tööpuudusest hoolimata ületavad töötuskindlustuse tulud praegu kuhjaga kulutusi. Prognooside kohaselt kogutakse sel aastal töötajate sihtfondi 564 miljonit ja tuleval aastal 813 miljonit krooni rohkem raha, kui sealt välja makstakse. Ja seda olukorras, kus töötukassas on arvel ümmarguselt sada tuhat töötut!

Milleks töötukassa?

Valitsus on heaks arvanud kasutada kassat kui instrumenti valitsussektori tasakaalu kindlustamiseks. Säärast eesmärki ei leia me ei seadusest ega töötukassa arengukavast. Kassa ülesandeks on hoopis kindlustada töö otsimise ajaks osaliseltki inimest, kes on kaotanud töö – praegusajal siis 100 000 inimest. Sest töötukindlustus on just seesugune kindlustus, kuhu makstakse raha sisse siis, kui on head ajad, ja kust makstakse raha välja siis, kui ajad on halvad.

Niisiis oleks meie tohutu töötute hulga puhul ka defitsiit seal üsna mõistuspärane nähtus.

Tühja sest inimesest, rehmavad aga praegused riigitüürijad, inimene on pelgalt mutrike, et hoida käigus riigi masinavärk. Aga kaua sa ikka saed oksa, millel istud? Liiati ei tohiks väikese ja vananeva rahvaga ühiskonnas lasta kaotsi mitte ainsatki töökätepaari. Enam ei lähe kuigi palju aastaid, kui riigi arengut hakkab pärssima terav töötajate puudus.

Töötukassa teine töösuund ongi tagada tööealise elanikkonna võimalikult suur tööhõive. Kui mullu suvel uus, vildakaks roogitud töölepingu seadus vastu võeti, põhjendati tööandja eelistamist töötajale suuresti sellega, et nõnda saab juurde luua hulgaliselt uusi töökohti.

Aga nagu näeme, ei ole neid loodud, vaid töötus on aiva kasvanud. Paljud inimesed, kes on sestsaadik töö kaotanud, on saanud kasinamalt abi, kui võiksid ja peaksid, ning nad on enda poolt kindlustusse makstud rahast ilma jäetud.

Töösuhete kaitse

Töötuskindlustusele tuleb selle õige mõte, töötukassale õige otstarve tagasi anda. Just selleks, et kasutada sihipäraselt töötukassa raha, on sotsiaaldemokraadid algatanud riigikogus töölepingu seaduse ja töötuskindlustuse seaduse muutmise.

Me saame pisutki leevendada majanduskriisi tagajärgi, parandades tuhandete töötute olukorda, kui taastame need kokkulepped, mis saavutati siis, kui töölepingu seadust arutati. On ju töösuhtel ikka ja alati kaks poolt ja demokraatlikus riigis ei lähe teps mitte, et tugevamal on peamiselt õigused ja nõrgemal kohustused.

See, mis kindlustuse saajalt mullu kiirkorras ära kärbiti, tuleb talle tagasi anda: tööta jäänud inimese kindlustushüvitis peab esimese saja päeva jooksul olema 70 protsenti ja pärast seda 50 protsenti endisest töötasust. See jõustaks taas sotsiaalpartnerite kokkuleppes sündinud hüvitiste määrad. (Praegu on vastavad näitajad 50 protsenti palgast esimese saja päeva kestel ja 40 protsenti pärast seda.) 

Ka tuleb laiendada nende inimeste ringi, kellel on õigus töötuskindlustusele. Töövõtjad, kes on sunnitud töölt lahkuma poolte kokkuleppel või suisa omal soovil, hakkaksid pärast 30-päevast ooteaega saama samuti poole varasemast palgast. Ajal, mil tööd ei leia isegi tikutulega otsides, ei viska ju vähegi arukas inimene oma leiba vee peale – kui teda selleks ei sunnita.

Meie ettepanek erineb pisut ametiühingute omast, kuid nemad ei näegi ette ooteaega. Ooteaeg tooks selguse võimalikku vaidlusesse.

Kindlustuskassast saada oleva koondamishüvitise võiks koondatule välja maksta kohe, mitte pärast tööstaažist sõltuvat viiteaega, et siis alles kolme kuu möödudes hakata talle töötuskindlustushüvitist maksma. Teisisõnu, koondamishüvitise saaks töötuks jäänu nagu vanasti kohe peo peale ja nädala pärast võiks ta hakata juba töötuskindlustushüvitist saama.

Uuesti tuleb au sisse tõsta ka lepe, mis põhineb Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi miinimumil. Riigieelarvest makstav töötutoetus peaks tulevast aastast tõusma pooleni alampalgast. Lisakulu – kui seda üldse on – ei oleks kuigi suur, sest sedasi kaoks paljudel hädalistel vajadus taotleda toimetulekutoetust, mis praeguse napilt 1000-kroonise töötutoetuse puhul neil vältimatult tekib.

Homme, mitte täna…

Seaduseelnõu, mille andsime menetlusse veebruari keskpaigas, näeb ette vana uue korra sisseseadmist 2011. aasta 1. jaanuarist ja jätab tulevase riigieelarve arutamiseks küllalt aega. Valitsus on lükanud oma muudatused aga ülehomsesse, aastasse 2013, ent nõnda kaua ei jaksa ühiskond enam oodata.

Plaksutatakse käsi, et töötuse kasv on hakanud aeglustuma ning maailma ja meiegi majanduses on ilmnemas kosumise märke. Kuid majanduses on oma reeglid, ja isegi pärast seda, kui mõõnast on kord jagu saadud, väheneb tööpuudus äärmiselt visalt.

Viimatisest Eesti Panga prognoosist ilmneb, et tööpuudus ulatub Eestis veel mitu aastat üle 13 protsendi ning mõne rahvusvahelise eksperthinnangu kohaselt jõuab tööhõive Euroopas majanduskriisi eelsele tasemele alles kümne aasta pärast.

Seega on nii riigi kui ka töötukassa ees seisvatest ülesannetest küllap kõige pakilisem võitlus pikaajalise töötusega. Sest mida kauemaks jääb inimene töötuks, seda raskem on teda tööturule tagasi saada. Inimlikul tasandil tähendab see vaesust, virelemist, tõrjutust, hinnanguliselt 30 000 – 40 000 last ja noorukit, kelle areng on uuristatud auguliseks või kes jääb lapsepõlvest sootuks ilma…

Kust aga võtta sotsiaaldemokraatide ettepanekute teostamiseks raha, võidakse küsida. Vastus on: töötukassast muidugi. Isegi reserve ei oleks tarvis kasutusele võtta, töötuskindlustuse varu suureneks ikkagi. Töötukassa otstarve on kindlustada inimesi, kes on jäänud tööta ja kes otsivad tööd, mitte aga valitsust.