Pillimeister kogub sõjaväekiivreid

Pillimeister Aare Nõmm on töökorda seadnud järjekordse flöödi. Pärast selle üleandmist tellijale saab ta jätkata kiivrikogu tutvustamist, et siis tõtata kaitseliidu koosolekule. Foto: Kristjan Teedema

Kui maaliklassiku Elmar Kitse moodi ütelda, siis: Tartu linn on palju võitnud, Aare Nõmm on sisse sõitnud. Ja sõitnud mitte korraks, vaid koos perega päriselt elama. Võitu jagub nii kultuurialale kui ka militaarsfääri.

Kaks aastat tagasi tartlaseks hakanud Aare Nõmm on pillimeister, kes piiritleb oma tööd puupuhkpillide klassikalise poolega. Sama pilliperekonna jätsulikuma osa eest hoolitseb Hando Põlluste. Rohkem professionaale sellel alal Eestis ei olegi.

Nii et nüüd ei ole noorel või vanal muusikul enam tarvis sõita viga saanud flöödiga Tallinna või Helsingisse – Soome pealinnas käib Aare Nõmm pillimeistri ametis kindlas rütmis praegugi. Piisab jalutuskäigust Jaama tänavale tema Tartu-koju. Selles jätkub ruumi ka töökojale.

Võitis ka Vanemuine ja selle teatri muusikalavastuste publik. Sest pillimeistri abikaasa Helen Nõmm lisab kutselise lauljana oma häält teatri ooperikoori.

Pillimeister on vabal ajal kaitseliitlane. Kui oli selge, et nooremveebel Aare Nõmm lahkub Nõmme malevkonnast ja tahab liituda Tartu kaitseliitlastega, tegi ta ammustele kamraadidele lahkumiskibeduse leevendamiseks sealses õppehoones näituse oma kiivritest.

25 aastat tagasi

Jah, flötist ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia pilliremonditöökoja praegune ainuke palgaline pillimeister ei kogu mitte flööte ja teisi puupuhkpille pikolost kuni fagotini. Ta kollektsioneerib sõjavägedes kasutusel olnud ja kasutatavaid kiivreid.

Tema kollektsioonile pani aluse Saksa kiiver, mille ta 25 aastat tagasi Novgorodi lähedalt Mjasnoi Bori soost ise välja kaevas. Ainukese omasugusena järgmisi militaarseid kaitseotstarbelisi peakatteid oodanud ese sai lisa pärast pikki aastaid.

Nüüdseks on neid kogunenud rohkem kui 50. Praegustel andmetel on vastsel tartlasel Eesti suurim kiivrikollektsioon.

«Ma ei ole päris kollektsionäär, sest kollektsionääri sees on vedru, mis paneb teda tegema meeletusi. Tal võib-olla puudub kogust mingi tühine asi, aga ta on valmis sõitma selle saamiseks Uus-Meremaale või kellegi maha lööma,» ütles Aare Nõmm. «Minus seda vedru ei ole.»

Kas kiivrid on siis ise kogunenud? «Peaaegu. Alguses tuli esimene kiiver, siis pooleldi juhuslikult teine, ja siis läks juba teadlikuks kogumiseks,» ütles ta. «Aga ma ei mõtle ööd ja päevad kiivrite peale.»

Aare Nõmmele pakub huvi eelkõige see, mis iga kiivriga käib tasuta kaasas – kolm lugu. Üks lugu on tema sõnul see, mida loeme ajalooraamatust, ehk kes, millal ja miks mingi kiivri välja mõtles. See on ametlik lugu.

«Peale selle on igal kiivril oma lugu, millest me midagi ei tea,» ütles ta. «Ma mõnikord nii väga igatsen, et kiivrid saaksid rääkida, kust nad kõik on läbi käinud, mida teinud ja näinud. See oleks vapustav.»

Ja igal kiivril on ka kolmas lugu. See on kiivrikoguja isiklik lugu, mismoodi kiiver tema riiulile on sattunud. «Enamasti on see väga igav: läksin poodi ja ostsin, peamiselt Lääne-Euroopa militaarkauplustest ja antikvariaatidest. Aga on ka väga põnevate lugudega kiivreid.»

Poolteist tundi lugusid

Ja siis hakkas Aare Nõmm lugusid rääkima. Kavandatud poolest tunnist kasvas märkamatult poolteist tundi.Ilmselt räägib ta oma kiivrite lugusid ka siis, kui valmib näitus Riia mäel Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste muuseumis. Esialgse plaani järgi tuleb seda oodata Tartu rahu aastapäevani.

Kus aga näitab Aare Nõmm oma tankikollektsiooni, ei ole veel teada. Tal on neid üle 70. Väga palju ruumi need ei võta, sest on kindlas mõõdus vähendatud mudelid. Seni on ta neid kasutanud oma loengutes näitmaterjalina.