Heljo Pikhof: lasteta riik ei kesta

Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof. Foto: Valimised

Tartule on kombeks üks linnapea korraga – seekord siis mitte (veel?) sotsiaaldemokraadist linnapea. Mõni nädal droonkop­terite ja Ülemiste vanakeste vaatemängulisi lahinguid jagas kõhkvel valijate hääled ringi, ja mitte üksnes pealinnas.

Sellegipoolest usun, et Tartu võimuliidus suudavad sotsiaaldemokraadid oma lubadusi paremini täita kui opositsiooni jäädes. Liiati sõelusid koalitsioonikõnelused välja partnerite päris suure ühisosa.

Olgu nimetatud või lisalasteaiakohtade loomist, põhikoolide remonti või ühistranspordi sidusust, kui rääkida puht praktilisist asjust.

Kõik oleme päri ka sellega, et linnajuhtimine vajab senisest suuremat avatust, nagu ka mehhanismi, mil moel huvirühmi linnaelu korraldamisse kaasata.

Uue võimuliidu kõigil kolmel osalisel, olen veendunud, on kohusetunnet ja aukartust oma linna ees.

Meie murelapsed

Kõneldes aga lastest ja lastega peredest, neist, kes kõigist kõige enam vajavad ühiskonna hoolt ja tuge, kavatseb linn 2015. aastast suurendada toetusi vähemalt 150 000 euro võrra.

Tõsi, sotside taotletud 50-eurost stardiraha kooliaasta algul ei hakata esialgu maksma kõigile õpilastele, vaid kooliteed alustajatele tulevast aastast ning esimesse kolme klassi minejatele ületulevast.

Kui selgelt alarahastatud omavalitsustel pole praegu rohkemaks jõudu – aga ka järgmise aasta riigieelarve eelnõu ei näe ette 2009. aastal valitsuseelarve lappimiseks linnadelt-valdadelt ära võetud tulumaksuosa taastamist ega riigi poolt omavalitsustele pandud ülesannete katet või hüvitist –, siis seda jõulisemalt tuleb meil kõigil laste huvide eest seista riigieelarve arutamisel.

Riigil läheb hästi, aga rahval nii hästi ei lähe ehk meie inimeste ostujõud pole jõudnud isegi kriisieelsele tasemele, tõdeti ka riigikontrolli aastaaruandes.

Ja kõige kehvemini läheb lastega peredel, kellest kümned ja kümned tuhanded elavad kas päris vaesuses või vaesusriskis.

Eesti sotsiaaltoetused on kaks korda väiksemad Euroopa Liidu keskmisest, kuid hinnad on viimastel aastatel kasvanud ELi keskmisest tunduvalt kiiremini. Ja seda ennekõike hädapärase – elektri, soojusenergia, kütte, toidu – kallinemise tõttu.

Kes oskaks osutada kokkuhoiuvõimaluste peale? Külmas kükitada ei saa ja noore inimese organism nõuab kasvamiseks toitu.

Ühe inimese minimaalse toidukorvi hind on aastatel 2004–2012 pea kahekordistunud, sestap ei ole meil sugugi haruldane, et laps läheb tühja kõhuga magama.

Quo vadis, Eesti riik?

Kohe-kohe on täitumas kümme aastat ajast, kui universaalne lastetoetus suurenes Eestis 300 kroonini, ja sama suureks on see jäänud tänini, praeguses rahas teeb see mõni sent üle 19 euro.

Kõva lokkulöömine saatis nn vajaduspõhist peretoetuste reformi, see aga põrus, ja täiega. Tõsi, kolme ja enama lapsega pered saavad pisut hõlpu, ent Eesti elu kurbloolus seisneb just selles, et enam ei sünni perre ka mitte esimesi lapsi. Lihtsalt ei ole kindlust homse päeva ees.

Niisiis tegid sotsiaaldemokraadid jälle kord ettepaneku kolmekordistada tuleva aasta 1. juulist lastetoetust. Pisku seegi, ent rahandusminister leidis «kõigi aegade parimat» riigieelarvet esitledes, et lapsed pole millestki ilma jäetud: lapsed olla nagunii igal sammul, neidki hõlmavat nii haigekassa kui hariduse eelarve ja lapsedki saavat osa kogu sotsiaalsüsteemist, sest riik ei võtvat ju lapsi vanemate hoole alt ära. Üsna kummastav, et mitte öelda küüniline retoorika.

Kui ETV «Foorumi» saates, kus eelarve üle debateeriti, küsiti auditooriumilt, kas riigile oleks jõukohane lapsetoetusi kolmekordistada, arvas kolmveerand vastanutest, et jah. See, muuseas, on arvukam seltskond kui juhuküsitluse valim. Aga tühja sest rahva arvamusest, eks valitsus tea paremini. Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi.

Quo vadis, Eesti riik? Väljarändajate seas – ja väljaränne hoogustub aina – on ülekaalus noored, nooremas tööeas ehk siis lapsesaamise eas inimesed. 2012. aasta seisuga õpib, töötab ja maksab välismaal makse 83 000 Eesti kodanikku. Tööpuuduse näitajad on, jah, kenas languskõveras: ei ole inimest, ei ole probleemi?

Mis maksab mehesõna?

Valitsuse esitatud eelnõu keerab selja ka suisa koalitsioonileppesse kirja pandud lubadusele toetada riigieelarvest laste huviharidust.

Milleks küll panustada ümmarguselt kaheksa miljonit eurot noorte annete ja võimete väljaarendamisse – kui riik tagab nagunii juba ujumise algõppe? Seegi, ehk mõnevõrra utreeritud argumentatsioon on pärit rahandusministri seletustest.

Eks opositsioon pea siis muudatusettepanekuid esitades mõnele mehesõna meelde tuletama. Ühegi lapse suu ei ole seinapragu: meie ettepanek on võimaldada tasuta koolilõuna ka gümnaasiuminoortele.

Kooliõpetajate miinimumpalk, lubatakse, tõuseb tuleval aastal kogunisti 12 protsenti ehk 715 eurolt 800-le. Ometi ei ole põrmugi välistatud, et järgmisel aastal – sõnades küll kõrgeks kiidetud – õpetajate töötasu võrreldes keskmise palgaga ei tõuse, vaid koguni langeb.

Statistikaga mängides püütakse kujundada arvamust, et pedagoogide väikestes töötasudes on süüdi ennekõike omavalitsused, samal ajal kui valitsus kavatseb suurendada hariduskulude toetust linna- ja vallavalitsustele vaid 4,7 protsenti. Tugiteenuste kulude katmine tahetakse sootuks lõpetada: iga vald toitku ise oma koolilogopeedid-psühholoogid – kui neid vajalikuks peab.

Riigieelarve parandamisel küsitakse ka katteallikate järele. Et sotsid tegid seekord üle 300 muudatusettepaneku, ei jaksa allikaid üles lugeda. Mõni näide: riigimaa müük, lahja alkoholi aktsiisi tõus – ja miks mitte maksustada 26 protsendiga seda osa inimeste tulust, mis ületab 14 000 eurot aastas.

Väheneva-vananeva rahvaga riik endistviisi ei kesta. Ja kui pimesikumängule juhib tähelepanu kas või riigikontroll, siis kuulutavad valitsuse võtmeministrid: sõnad suhu tagasi! Juba teine riigikontrolör, aga jutt on ikka sama. Euroopast vaadatuna on ju rehnung igati ornungis.

Äkki on miski mäda siiski meie pealt kullakarvalises riigis?