Kohalikest valimistest on möödas kolm nädalat. Koalitsioonilepingu sõlmimisest Tartus Reformierakonna, Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna vahel on möödas kümmekond päeva.
TPM juhtkiri: enne töö, siis palgatõus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selles lepingus seisab must valgel ka fakt, et Tartu uues linnavalitsuses on üks abilinnapea praegusele lisaks. Mida täpselt uus abilinnapea tegema hakkab, kuidas abilinnapeade vastutusalad täpselt jagunevad ning kellele võimupartneritest missugune vastutusala antakse, ei olnud veel eile hommikuks avalik. Selleks kümnest päevast ei jätkunud. Küll aga jätkus otsuseks, et Tartu uus võim tahab tõsta linnapea ja abilinnapeade palku.
Tartu Postimehe arvates on linna uus võim alustanud valest otsast.
Enne oleks pidanud selge ja avalik olema linnavalitsuse valdkondlik tööjaotus ning konkreetsete abilinnapeade vastutusalad ning alles siis pidanuks kaaluma, kas üldse on vaja praegu linnajuhtide palku tõsta. Vara, arvab Tartu Postimees – esimesena oleks pidanud paigas olema töö, mitte palgatõus.
Praegu on linnarahvale antud sõnum, millest saab välja lugeda, et olulisem on see, mida ma (abilinnapea) selle töö eest saan, mitte see, mida ma (abilinnapea) sellel tööl annan. See on olemuslik vahe.
Isegi kui Tartu uus võimuliit saab kokku tegusa linnavalitsuse, on juba eos suudetud endale plekk külge panna.
Milles on abilinnapead (?) Raimond Tamm ja Tiia Teppan oma tööga nii hästi hakkama saanud, et neil palka tõsta? Milles on uued abilinnapead (?) Vladimir Šokman, Jarno Laur ja Kajar Lember eelmistest palju paremad, et neil ei kõlvanud vana palgaga alustada?
Need on kaks küsimust, millele on päris raske vastata. Aga niimoodi võivad linlased küsida ning neil on õigus seda teha.
Tööd Tartus jätkub, selles ei pea kahtlema. Kuigi kolme erakonna uues koalitsioonilepingus ei ole tahetud olla ülemäära konkreetsed, loeb sellest hoolimata sealt välja olulisi eesmärke. Võim võib ju püüda lepingus olla ettevaatlik ja üldsõnaline, mis annab täitmisel teatud vabaduse – et mitte öelda vabanduse –, kuid linlased ootavad mitmete asjade lahendamist. Lõpuks ometi.
Võimuliit ütleb üldiselt: koostöös erasektoriga jätkame lasteaiakohtade loomist ning lapsehoiuteenuse laiendamist, et kaotada Tartus lasteaiajärjekord. Linlased küsivad: millal see probleem ükskord lahendatakse!? Võimuliit ütleb üldiselt: jätkame Tartu koolide täielikku korrastamist, suunates fookuse põhikoolidele. Linlased meenutavad: lubasite ju need korda teha ja punkt, tehke siis.
Võimuliit ütleb üldiselt: planeeringute avalikud väljapanekud kujundatakse sisukateks aruteludeks osapoolte vahel; tagame kõigile üheselt mõistetava asjaajamise planeerimisel ja ehituslubade väljastamisel. Linlased küsivad: kas see ikka tagab nüüd ja tulevikus, et planeeringujamad, mis on Tartut kummitanud aastaid, saavad ometi kord lõpu?
Niisuguseid märksõnu, mille kohta linlastel on kindlasti omad ootused, leiab koalitsioonilepingust veel ja veel. Olgu selleks kõnniteede kordategemine, lennuühenduse elluäratamine, sildade remont, bussiliikluse liinivõrgu edasiarendamine, talvine tänavahooldus või lasteaiaõpetajate töö väärtustamine.
Iseenesest pole Tartu koalitsioonilepingul ju suurt häda midagi, tähtis on, et linlased näeksid, et lubadusi täidetakse ja linn areneks.
Esialgu aga on võimuliit soovinud selle eest ette suuremat tasu.