Vilja Kohler: puude tagant tuli välja linn

Vaade lagedale Emajõe tänavale, pildistatud eile. Foto: Margus Ansu

Ootamatud olukorrad ja suured muutused panevad meid elule, asjadele ja inimestele teistmoodi vaatama. Aastatega kivinenud arusaamad võivad muutuda üleöö.

Sõitsin paar päeva tagasi üle Kroonuaia silla ja heitsin, nagu alati, pilgu ka Emajõe ääres kulgevale Emajõe tänavale. Avanenud vaatepilt pani ahhetama! Puud on jõe äärest läinud ja nii on Supilinna veerde üleöö linn tekkinud. Missugune avarus, missugune idüll!

«Nagu Amsterdam,» ütles kolleeg Vahur Kalmre uue vaatega Emajõe tänava fotot vaadates. Ei ole käinud, ei tea. Aga tunnistan, et mulle meeldib. Kujutage seda fotot vaadates ette, et kalda ääres seisavad mõned kaatrid, üksik jaht ja miks mitte ka mõni päevinäinud aerupaat. Nii olekski Emajõgi Tartus tagasi, poleks enam tarvis kirjutada mingeid projekte selle elustamiseks.

Tean, et Emajõe tänava ääres on puud olnud aegade algusest saadik. Tean, et tartlased on nendega harjunud ja et puud tulevad sinna tagasi. Ei ole mul midagi ka puude vastu, las nad kasvavad, pakuvad tuulevarju ja rõõmustavad silma. Aga praegune vaade on kah ilus.

Seisin Kroonuaia sillal, silmitsesin uut miljonivaadet ja heietasin mõtteid. Arutasin omaette, et kas Tartus oleks võimalik selline vaade alles jätta. Ei ole, tegin järelduse. Esiteks oleme nüüd ju ametlikult metsapealinn (huvitav, miks metsapealinna juhib linnapea, mitte aga metsaülem?), kust minusugused puudest loobujad ketseritena lihtsalt välja saadetaks.

Teiseks, oleme harjunud, et seal on alati puud olnud, järelikult peavad need seal ka edaspidi olema. Kolmandaks takistab seda inimlik silmakirjalikkus: olen tähele pannud, et kõige ägedamini protestivad puude mahavõtmise vastu need, kelle arvates vaid palkmaja on ainus elamisväärne koht.

Jah, arvata on, et Emajõe uulitsast mööda ujuv jõgi upub varsti jälle rohelusse. Mul on sellest veidi kahju. Tartus ei paista Emajõe elustamine olevat inimese võimuses.