Õhtuhämaruses vaikselt läbi ühe Tartu metsatuka sõites näen tee ääres seismas tumedat värvi autot. Kuju järgi Audi või Volkswagen, tagaluuk avatud. Luugi juures askeldab mees.
Risto Mets: sokutamise aeg
Sõidan lähemale. Mees ilmselt märkab mind, lööb tagaluugi kiiruga kinni, jookseb rooli taha ja kihutab pinnast kraapides paigalt. Mis sundis meest niimoodi tuhatnelja põgenema?
Peatan auto kohas, kus enne seisis teine masin. Tee äärde männipuude alla on laiali pillutatud puulehti, oksarisu, sammalt ja pealt lapilisi heledaid õunu. Koduaiast kokku riisutud praht, mille inimene otsustas sokutada metsa alla.
Ohkan. Nüüd siis olen lõpuks oma silmaga näinud inimest, kes pahatahtlikult reostab meie ühist elukeskkonda. Ta põgenes. Järelikult sai ta aru, et käitub valesti.
Õnneks on tegemist orgaanilise materjaliga, mis kõduneb puude all mõne aastaga. Kuid ikkagi. Mõtteviis sokutada oma prügi metsa alla ei mahu mulle pähe. Sel korral olid need aiajäätmed. Kas järgmisel korral tulevad rehvid ja ülejärgmisel korral vana külmkapp?
Ma ei välistaks, sest vanu rehve ja külmkappe olen kohanud asulatest ka kümnete kilomeetrite kaugusel asuvatest metsadest. On täiesti mõistetamatu, et inimesed on valmis kulutama hulga eurosid, vedamaks kaugele metsa alla jäätmeid, mida koduasulas saab jäätmejaama viia tasuta või väikese raha eest.
Oma aiast riisutud puulehti olen viinud nii Jaama kui Turu tänava jäätmejaama. Ühes kohas maksab terve tonni riismete äraandmine 2,4 eurot, teises veelgi vähem, 1,92 eurot tonn. Kõigi puulehtede äraviimise peale olen mina kulutanud umbes ühe euro, pluss kütuseraha.
Paistab aga, et ka see euro või kaks on paljudele liig. Nii sokutataksegi oma aiajäätmeid metsa, linna leheveohunnikutesse või jäetakse lihtsalt suvalisse kohta tee äärde. Linn laseb teeäärsed siiski ära puhastada, sest kus on prahti, sinna tekib juurde.
Koristamise eest tasuvad maksumaksjad. Mind maksumaksjana pahandab, et peame mõne vajaliku töö tegemise asemel kulutama raha kellegi järelt koristamisele.