Jaak Aaviksoo: Tartu õpetajaid ootab korralik palgatõus

Jaak Aaviksoo

FOTO: Postimees.ee

Õpetajate palgatõus on ministeeriumi esimene hariduspoliitiline prioriteet. Seepärast ei tohiks tulla üllatusena, sealhulgas ka Tartu linnapeale, et ministeerium jälgib erilise tähelepanuga haridusraha kulutamist ja eriti riigieelarvest koolipidajaile õpetajate palgaks eraldatud summade kasutamist.

See ei ole jonn ega kius, see ei ole «ministeeriumi püüd õhutada jätkuvalt vaenu õpetajaskonna ja omavalitsuste vahel».

See on soov tagada õpetajale õiglane palk ja läbipaistvus palgarahade liikumises. Tartu on heade mõtete linn ja seepärast saavad kõik õpetajad ja huvilised jälgida palgarahade liikumist heade mõtete linnas asuva ministeeriumi loodud haridusportaalis Haridussilm.ee.

Sealt saame teada, et septembrikuu lõpuks on Tartu õpetajatele eraldatud riigi palgatoetusest jõudnud kohale 91,7 protsenti üheksa kuu rahast.

Selgust toogu linn ise

Linnapea Urmas Kruuse süüdistab statistikat, mis «näitavat õpetajate palku eksitavalt», ja viitab õpetajate arvu erinevusele kahes andmebaasis: hariduse infosüsteemis EHIS ja linna raamatupidamisteenistuse saldoandmikus. Siin saab selgust luua vaid linn ise – mõlemasse andmebaasi sisestavad andmeid linna ja allasutuste ametnikud ning parem koostöö võimaldaks ilmselt segadust vältida. Aga see pole peamine.

Linnapea andmeil on õpetajate keskmine palk praegu 1000 eurot kuus ja niisugust (keskmist) palka on üheksa kuu jooksul saanud Tartu 798,7 õpetajat (täiskohale taandatult). Linnapea on kinnitanud, et aasta lõpuks makstakse kogu riigi eraldatav palgaraha (10 453 274 eurot + maksud) õpetajatele välja. Meest sõnast, härga sarvest.

Kui see on tõsi, siis peab õpetajate viimase kolme kuu keskmine palk olema 1361 eurot kuus, mis teeb aasta keskmiseks palgaks 1091 eurot. See oleks mehe tegu! Ja õpetajaile vääriline palk.

Muidugi, lugejad teadku, et iga kolmas Eesti omavalitsus lisab ka omast eelarvest õpetajatele palgaraha ja need pole kaugeltki Tartust rikkamad või suuremad vallad-linnad, pigem vastupidi. Tartumaal näiteks Peipsiääre, Mäksa ja veel kümme valda-linna.

Uuest aastast suureneb Eesti õpetajate miinimumpalk 800 euroni ja keskmine palk vähemalt 960 euroni. Tartus jõuab riigi toetusega tagatud keskmine õpetaja palk 1100 euroni. Palgatõus peab jätkuma ka 2015. aastal. See on loodetavasti meie kõigi ühistes huvides.

Eelneva taustal mõistan ja jagan siiski ka linnapea artiklis väljendatud muresid. Ta on riigile (riigikogule, valitsusele ja ministeeriumile) ette heitnud poliitika ebastabiilsust ja rahastamise ebakindlust. See on, vähemasti osaliselt, õigustatud etteheide.

2003. aastal käivitati programm koolipidajaile pearahapõhise investeeringutoetuse eraldamiseks. Otsuse toel asuti renoveerima kogu koolivõrku, süüvimata tõsiasja, et laste arv väheneb rohkem kui kolmandiku võrra, mistõttu ei ole mõistlik kogu koolivõrgu säilitamine samasugusena, rääkimata siis renoveerimisest.

Masu sõi selle rahagi eelarvest ära ja nüüdseks on ligi 600 kooli jaoks järel vaid 3 miljonit eurot aastas. See ei ole mõistlik rahakasutus, samale järeldusele on jõudnud riigikontroll.

Sestap oleme kavandanud koolide renoveerimise mahus üle 200 miljoni euro eelseisva europerioodi raha toel ja riikliku investeeringuprogrammi kaudu. Ja raha mingu ikka sinna, kus kool tegutseb ka kolmekümne aasta pärast. Senine pisku investeeringutoetus peaks minema koolijuhtide täiendava palgatõusu katteks. Jah, poliitika on muutunud. Otstarbekamaks.

Seni on igal aastal jagatud haridustoetust omavalitsustele uute reeglite alusel, mis on valitsuse määrusega kehtestatud vahel alles jooksva aasta aprillis. Muidugi on see olnud lubamatu kindlusetus.

See kord muutub, edaspidi kehtestatakse reeglid valitsuse määrusega üks kord ja iga-aastane jaotus omavalitsuseti valitsuse korraldusega loodetavasti juba enne eelarveaasta algust. Koolipidajate kindlustunne kasvab.

Tugispetsialistide raha

Kahetsusväärne vastasseis on tekkinud seoses tugispetsialistide rahastamisega. Seadus paneb rahastamiskohustuse ühemõtteliselt kooli pidajale, st omavalitsusele, ja nii on see olnud üle 20 aasta. Üksnes 2011. ja 2012. aastal võimaldas valitsuse määrus kasutada õpetajate palgaraha tugispetsialistide tasustamiseks, mille tagajärjel hakkas õpetajate palk riigi keskmisega võrreldes langema.

Õpetajate palgataset arvestades (streigid ja üldine õigustatud rahulolematus) ei olnud see kuidagi vastuvõetav ja käesolevast aastast peab õpetajate kasvanud palgaraha jõudma jälle täies mahus õpetajate kätte.

Mõistan, et selline piirang ei meeldi omavalitsustele, aga ka õpetajad vajavad kindlust, et nende raha ei kasutataks teistel, ükskõik kui vajalikel eesmärkidel. Kuni seadust ei muudeta, tuleb tugispetsialistide kulud katta omavalitsuse tuludest nagu varasematel aastakümnetelgi. Riik aga loob (ja rahastab) vastavalt seadusele tugispetsialistide keskused, mis peavad tagama tugiteenused ka nendele õpilastele, kes seni pole neid saanud.

Tõsine probleem on omavalitsuste teiste haridustöötajatega, eriti lasteaia- ja huvihariduse õpetajatega, kelle palk tuleb tervenisti kohaliku omavalitsuse eelarvest. Kui riik tõstab õpetajate palku, on ka neil õigustatud ootus, et palk tõuseb. Raha aga teatavasti pole kunagi piisavalt, ka siis kui omavalitsuste eelarve kasvab kiiremini riigieelarvest.

Omaaegne otsus muuta kõik lasteaiakasvatajad kõrghariduse või isegi magistrikraadiga lasteaiaõpetajateks on tekitanud olukorra, kus paljudel, kui mitte enamikul omavalitsustel on objektiivselt võimatu tagada neile väärilist palka.

Liigume reaalsusesse

Siinkohal tasub meenutada riigikontrolöri hiljutist üleskutset: «Üledimensio-neeritud ootuste maailmast tuleb liikuda reaalsusse.» Seega võiksime ühiselt mõelda, mida sellises olukorras ette võtta, selmet vastastikku süüdistusi pilduda.

See ei puuduta ainult haridusvaldkonda. Jagan nende inimeste seisukohta, kes leiavad, et riigi ja omavalitsuste vahelised rahaasjad tuleb seada parematele, selgematele ja õiglasematele alustele.

Omavalitsused sõltuvad liialt keskvalitsuse suvast, rahastamismudel ei soosi mõistlikku majandamist ega kvaliteetse kohaliku teenuse pakkumist. Ebamäärased ja mitmeti tõlgendatavad seadused külvavad usaldamatust ja viivad mõttetutesse vastasseisudesse, sätestatud läbirääkimismehhanism ei toimi.

Riigikogu menetlusse on antud uus riigieelarve raamseadus, kus mitmed valupunktid leiavad – ehkki mitte piisavalt terviklikku – käsitlemist.

Toetan omavalitsuste ja riigi rahaliste suhete korralduse terviklikku ülevaatamist, mille raames on võimalik otsida lahendusi ka haridusprobleemidele. On igati asjakohane teha seda samal ajal omavalitsuste ühinemise aruteluga regionaalministri ettevalmistatud seaduseelnõu alusel.

Elu Tartus ja mujalgi Eestis liigub edasi siis, kui otsitakse lahendusi, mitte süüdlasi. Eriti heade mõtete linnas.

Tagasi üles