Naise elu kõlab lauludes igavesti

Tartu Ülikooli naiskoor koos dirigendi Triin Kochiga tegid koori juubeli kontsertlavastusega (lavastaja Anne Türnpu) ajalugu. Kõigest olnust, elu ürgolemusest ja naise elust saab pajatada ka lauldes ja kõneldes, nagu seda tehti ennevanasti. Foto: Andres Tennus / Tartu Ülikool

Kalli lähedase, tuntud loovisiksuse, asutuse või ühenduse ümmarguse sünnipäeva tähistamine kujuneb enamasti päevakangelase tegevusrohkete aastate ja õnnestumiste meenutamiseks. Juubeli tähistamine kui tagasivaade tehtule koos pidusöökide ja -jookide nautimisega ongi rutiinne, häid seltskondlikke tavasid järgiv komme.

Kuid üks akadeemiline kooslus otsustas, et nende juubel tuleb seekord teisiti. Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor koos oma dirigendi Triin Kochiga soovis koori 65. sünnipäeva pidulikult ära märkida laulude lavastusega.

Et kõigepealt muidugi kantakse tavapärases korrektses ülesrivistuses, 2007. aasta Itaalia kontserdireisiks õmmeldud naiselikus esinemiskostüümis (valge linasest riidest seelik, valge puuvillane voltide ja pitsidega pluus) ette kavva valitud nõudliku vormi ja kõlakoega kooriteosed. Autoriteks Arvo Pärt, Knut Nystedt, Francis Poulenc, Ester Mägi, Gustav Ernesaks ja Veljo Tormis.
See osa kontserdist peegeldas koori suutlikkust ja taset oma juubeliaasta kevadel.

Ühine eluring

Kontserdi teise osa kavva oli dirigent Triin Koch valinud kooriteosed, mille loojaid on inspireerinud rahvaviisid ja rahvaluule, millesse meie esiemad on pannud oma elu esimese armastuse, pulmad ja pereloomise, laste sünnid ja hällitamised, nende üleskasvatamise rõõmud ja vaevad, pühad ja matused.

Kuidas lavastada koori ettekandes naise elu? Appi kutsuti lavastaja Anne Türnpu.

Kuulanud kontserdi teise poole lugusid, otsinud laulude ühisosa, tundis Anne Türnpu ära ürgse sideme eelnenud ja praeguste põlvkondade vahel. Praegused üliõpilasneiudki elavad naistemaailmas, ka neid on sündimisest peale hoitud ja hällitatud, ka nemad on armunud ja armastavad, neilegi on puutunud kõrva oma emade ja vanaemade lood.

Lavastaja palus lauluneidudel kirja panna oma suguvõsa, oma perekonna naiste lugusid, samuti ka eneste omi.

Üliõpilasneiud kirjutasidki. Kogutu põimiti lauludega ja lavastaja palus ülestähendajaid endid oma lugusid koorilaulude vahel publikule pajatada. Ja mitte piduriides, vaid igaüks oma igapäevases koduriietuses.Kontserdijälgijale oli tulemus üdini usaldusväärne ja haarav – iga naise elu ja olemus sõnas ja helides.
Millest lauljad kontserdikuulajaile rääkisid?

Maarja: «Kui sündis väike õde, vaatasin kõrvalt, kui raske on ema elu... Kui mul endal jõudis kätte sünnitamise aeg, sain ma aru, kui ilus on see päev, kui sul sünnib laps... lapse sünd on ime.»

Helene: «Ma arvasin päris kaua, et minu lemmikvanatädi on vanatüdruk. Ta elas üksi ja tal polnud lapsi. Ma mõtlesin, et see naine, kellel ei ole meest ega lapsi, ongi vanatüdruk. Alles hiljem sain teada, et tema lugu, elulugu, ei räägi mitte vanatüdrukust, vaid armastusest. Täpsemalt igatsusest. Minu vanatädi oli meheleminekueas siis, kui algas sõda, kui oli palju tüdrukuid ja mitte ühtegi poissi, sest kõik olid rindel, varjusid metsas või olid haavata saanud... Minu vanatädi armastas kedagi, kes saadeti tuhandete kilomeetrite kaugusele Siberisse. Eestisse jäänud süda aga jäigi ootama... Igatahes nüüd ma tean, et vanatüdrukud pole need, kellel pole meest ega lapsi, vaid need, kes pole kunagi tõeliselt armastanud. Minu vanatädi on.»

Kristi: «Kui ma lasteaias käisin, elasime natukene maad linnast väljas. Õhtuti sõitsime bussiga koju. Ma olin täiesti veendunud, et siis, kui buss sõidab, võin ma segamatult laulda, sest teised reisijad üle bussi mootorimürina mu laulu ei kuule. Nii ma siis laulsingi kogu tee kõigest sellest, mida bussiaknast nägin. Kui buss peatustes seisma jäi, olin mina sündsalt vakka, kui buss sõitma hakkas, laulsin edasi.»

Laura: «Kui mu vanaema abiellus, oli ta 20-aastane, vanaisa oli siis 26. Nad pidasid oma pulmapidu koos sõpradega hommikuni väikeses korteris. Ja šampanjat joodi ka vanaema uutest kingadest. Vanaema kandis neid kingi pärast edasi.»

Neid ja veel teisigi lugusid  jagasid üliõpilasneiud järgneva laulu sissejuhatuseks või esitatu järelsõnaks, kui kavas oli Veljo Tormise «Lauliku lapsepõlv» või «Mõrsja ehtimine» ja «Saaja (ehk pulma) sõit» Anatoli Garšneki süidist «Peipsi laulud», Ester Mägi «Vahtralt valgõ pilve pääle» või Eduard Tubina «Vanapiiga laul»...

Armastust kui eluheli peamotiivi kandis Alo Ritsingu / Katre Väli «Laul Jakobile».

Ilus emakeel

Lavastus puudutas kõiki, lauljaid endid ja nende publikut nii juubeli esimesel kontserdil Tartus Ülikooli aulas kui ka teisel kontserdil Tallinna laululava klaassaalis, kuhu ka pealinna muusikaprofessorid ja Eesti tippkooride dirigendid olid tulnud Tartu üliõpilaskoori (kui ajast aega oma konkurentkoori) kuulama ja õnnitlema.

Oli tunda, et kontsertlavastus mõjutas ja hillitses meie rabelevat ego, pani kaasa mõtlema ja eluga tõtt vaatama. Pole varem juhtunudki kuulma, et kuulajad isekeskis tunnistavad: kui ilus on meie emakeel. Nii suur võib olla laulu mõju.

Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor koos dirigendi Triin Kochi ja lavastaja Anne Türnpuga tegid koori 65. sünnipäeva lavastusega ajalugu.

Elust ja ajast ei pea üksnes raamatuid kirjutama ja konverentsidel kõnelema. Elu ürgolemusest saab ka laulda ja siiralt jutustada, nagu seda tehti ennevanasti.

Harrastus nõuab tööd ja annet

Tänaseks on 39 koorihooaega Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori juures koormeistrina tegutsenud Ene Ahven (pildil). Mis on koormeistri ülesanne?

Koormeister peab dirigendi valitud lugude häälepartiid sopranitele ja altidele häälerühmade kaupa selgeks õpetama. Ja enne vastutusrikkaid esinemisi lauljaid ükshaaval või koori minikoosseisuna n-ö luukambris üle kuulama.

Koorielu mõistes tähendab see taseme testimist, laulude omandamise ja vokaalse toimetuleku hindamist.

Kas koormeister jälgib ka lauljate vokaaltehnikat?

Loomulikult. Oma partiid võivad lauljatel noodikirja järgi tipp-topp selged olla, aga nende hääled ei pruugi kokku kõlada.

Kui igaüks tekitab häält omamoodi, liiga lamedalt või kitsalt ja naudib üksnes oma hääle ilu, siis ühtset kõla ei teki.

Laulja peab ennast ja teisi kuulates suutma oma häält juhtida nii, et tekiks harmooniline kooskõla. Koormeister jälgib seda.

Kaheksa aastat on ülikooli naiskoori lauljate hääleseadja olnud endine ooperilaulja, praegune Elleri muusikakooli vokaalpedagoog Viviane Kallaste (pildil). Miks on harrastuslauljale hääleseadet vaja?

Ilma vokaalkultuurita on raske keerulisemat koorimuusikat laulda.

Hääleseades tegeleme lõputult vokaalkunsti põhialustega – õige hingamise, valede pingete vabastamisega, sellega, et laulmine algab sissehingamisest, mitte õlgade ja kaela pingesse tõmbamisest.

Kuna dirigent Triin Koch esitab koorile samu nõudeid, siis on meie koostöö minu arvates väga hea, koori kõlakultuur on paranenud.

Ülikooli naiskoori on kujundanud kolme dirigendi vägi

1945. aasta 3. märtsil esitas Tartu Ülikooli muusikaõpetaja, helilooja ja dirigent Richard Ritsing (pildil) rektor Alfred Koortile avalduse, milles palus nõusolekut ülikooli naiskoori asutamiseks. Tema pöördumine sai pealdise «Nõus.
3. III 45. A. K.». Akadeemilise koo­­ri tegevuse aluseks oli algusest peale korrektsus, lauljate ja publiku muusikaline kasvatamine. 

1963. aastast on Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor Vaike Uibopuu käe all. Tema koostatud nõudlikud kontserdikavad eeldasid lauljate hää­­lekultuuri arendamist, tahet ja armastust muusika vastu. 1990. aastaks on suur töö ja muusikaõppimine viinud ülikooli naiskoori Euroopa parimate kooride hulka. 

2005. aastast andis Vaike Uibopuu ülikooli naiskoori üle oma andekale õpilasele Triin Kochile (pildil). Üliõpilaskoori koosseis vahetub suuremas osas iga 4-5 aasta järel. See nõuab aina uut alustamist ja enesest lugu pidava eesmärgi – püüd muusikalise täiuslikkuse poole – silme ees hoidmist. 2008. aastal pälvis Triin Koch aasta dirigendi preemia.