/nginx/o/2010/05/04/361244t1h2128.jpg)
On meeldiv, et aeg-ajalt leiavad ka Eesti teatritesse tee ameerika nüüdisaegse draamaklassika tippteosed, sealhulgas Sadamateatris äsja esietendunud Sam Shepardi «Maetud laps».
Laval kummitavad varjud minevikust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne seda jõudsid hiljuti Eesti Draamateatris lavale Eugene O’Neilli «Pikk päevatee kaob öösse» ja Tracy Lettsi «Augustikuu». Kõik need on perekonnalood, mis paeluvad mitmekihilisuse ja elulisusega.
«Maetud lapse» keskmes on perekond, kus tegelaste omavahelisele läbisaamisele heidavad varju mahavaikitud minevikusündmused. Saatuse tahtel kistakse vanad haavad uuesti lahti ning valusad mälestused tiritakse järk-järgult päevavalgele.
Illusioonid ja reaalsus
Oma näidendis kujutab Shepard illusioonide purunemist, USA 1970. aastate majanduslanguse tagajärgi, traditsioonilise perekonnamudeli kokkuvarisemist. Lavastaja Mladen Kiselov on võtnud endale ülesandeks neid valupunkte tõetruult esile tuua.
Laval kujutatakse kõrvuti unistamist ja ärkvelolekut, tõelisust ja fantaasiat. Kontrasti tegelikkuse ja illusioonide vahel rõhutavad nii näitlejatööd kui ka lavakujundus.
Publikule avaneb vaatepilt lagunemise äärel olevast elamisest. On küllaltki raske manada silme ette pilti kunagisest jõukast farmist. Ometigi teeb seda saali igast küljest ümbritsev fotogalerii, mis viitab endiste aegade heaolule.
Tundlikud näitlejatööd
Näidendi tegelaskond koosneb vägagi erinevatest ja vastuolulistest isiksustest, kuid tänu tundlikele näitlejatöödele ja tugevale ansamblimängule tekitavad nad nii või teisiti vaatajas kaastunnet. Pisiasjadeni läbimõeldud lavastuses ei domineeri ega lange stiilist välja ükski näitleja.
Perekonnapea Dodge´i (Aivar Tommingas) sarkastiline huumor koos särava miimikaga saadab ülejäänud tegelasi algusest lõpuni. Ka tema naisel Haliel (Külliki Saldre) on huumorisoon veel säilinud, mille tulemusel kujuneb nende dialoog nauditavaks.
Saldre kehastatud Halie elab aga endiste aegade lummuses, otsides võimalust nooruses kogetut uuesti läbi elada. Seistes üha rohkem silmitsi olukorra paratamatusega, sugenevad tema häälde meeleheitlikumad toonid, tipnedes psüühilise kokkuvarisemisega.
Vaimselt ebastabiilset Tildenit kehastades toob Margus Jaanovits meisterlikult esile oma tegelaskuju varjatud hingeseisundid.
End tundmatuseni muutnud Jaanovitsi mäng on siiras ja soe. See rollilahendus just nagu tuletab meelde, et igas inimeses peitub väikene laps, kelle olemus meis kõigis aeg-ajalt välja lööb.
Pikemat analüüsi vääriksid kõik näitlejatööd. Eriti veel noorema generatsiooni näitlejate osatäitmised – neile on antud võimalus näidata end uutes põnevates rollides.
Etenduse jooksul paotatakse siin-seal olulisi vihjeid müsteeriumi lahendamiseks. Tuleb vaid osata neid tähele panna.
Kiselovi lavastus Sadamateatris ei ole publikule kergeks meelelahutuseks. «Maetud laps» on lugu mõtlevale inimesele ja nõudlikumale vaatajale, see tungib sügavalt hinge ja jääb sinna pikemaks ajaks.
Sadamateatris
• Vanemuine esietendas 30. aprillil Sadamateatris Sam Shepardi draama «Maetud laps», mis sai aastal 1979 Pulitzeri preemia.
• Tõlkinud Jaak Rähesoo.
• Lavastanud Mladen Kiselov.
• Moskvas teatrihariduse saanud bulgaarlane Mladen Kiselov on viimased 20 aastat elanud USAs.
• Kunstnik Airi Eras.
• Mängivad Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Margus Jaanovits, Karol Kuntsel, Martin Kõiv, Maarja Mitt ja Raivo Adlas.