Skaudijuht õpetab nõudmise asemel andma

Siimon Haamer soostus riietuma pildistamise ajaks skaudijuhi vormi, mis näeb tänini välja samasugune kui 1907. aastal, skaudiliikumise alguses. Märksa tihemini kannab Siimon Haamer aga musta diakonirüüd. Foto: Margus Ansu

Tartu teoloogia akadeemia juhataja, diakon, skaudijuht ja kahe lapse isa Siimon Haamer usub, et maailma parandamist tasub alati üritada ning kunagi ei maksa eeldada, et teised peavad sind teenima.

Siin Ujula tänavas teoloogia akadeemias teie kabineti ukse taga seisab teie jalgratas. On see tavaline hommik, kui tööle väntate?

Jah, tavaline. Umbes kolm kilomeetrit Tammelinnast, teel viin tütre Midrimaa lasteaeda.

Õudne ei ole?

Ei ole. Püüan ikka ettevaatlik olla, aga ükskord küll, jah, õnnetus juhtus, kui sõitsin Vanemuise mäest alla ja üks auto mulle ette sõitis. Pidurdasin ja lendasin peaaegu auto alla. Jope oli natuke katki, ise jäin terveks.

Hommik oli tavaline. Kas õhtu tuleb ka tavaline?

Jah. Koju ja süüa tegema.

Teie abikaasa olevat öelnud: oeh, Siimon tuli välismaalt tagasi, nüüd ei pea enam vaaritama! Kas tunnete end pliidi ääres hästi?

Jaa, mulle meeldib. Minust on muud loomingulise eneseväljenduse võimalused mööda läinud. Olen küll pasunat mänginud, üritanud kitarri õppida ja laulan, aga korralikult ühtki muusikariista selgeks pole õppinud ja kunstnikuanne puudub.

Söögitegemine on minu võimalus loovust rakendada, midagi luua. Aga see on ka ülesanne. Oleme niiviisi jaganud, et Reet hoiab kodus paljud muud asjad joone peal, vaatab näiteks, et õppimised oleks tehtud. Ta on väga korrektne ja hoolas.

Mul pole mõtet küsida, milline inimene oleksite, kui te poleks kristlane ja diakon, sest kirik on teile nagu mõnele teisele leib või vesi. Teie isa on kirikuõpetaja, vanaisa samuti. Aga mis oleks teis teistmoodi, kui te poleks olnud ligi 25 aastat üks Eesti skaudiliikumise vedajaid?

Ma ei oska seda kujutleda, sest ka skautlus on olnud mulle loomulik valik ja vaimuliku teega seotud. Enne kahekümnendat eluaastat hakkad ju tegema valikuid sellest lähtuvalt, missugused sammud on sulle ette astutud. Kui eeskuju tõmbab kaasa, tunned eelkäijate tehtuga loomulikku seost.

Mu vanaisa Harri Haamer oli skaut ja enne Teist maailmasõda väga tuntud skaudijuht, mu isa jõudis saada enne sõda hunduks (skautluse noorim aste – toim). Kaheksakümnendate lõpus, kui skautlus hakkas taaselustuma, võttis isa mu skaudiüritustele kaasa. Mulle meeldis. Mustvees, kus elasime, võtsin kätte ja asutasin ise skaudisalga. Olin siis kuusteist.

Kes on skaut?

Inimene, kes oskab näha iseenda maailmast avaramat pilti. Kes oskab arvestada teistega ja on hakkaja – valmis erinevates olukordades teisi aitama. Skaut tunneb vastutust ka siis, kui otsest kohustust pole.

Olen skautidele alati sisendanud: sina ei ole püramiidi tipp. Ühiskond pole selleks, et luua sulle hüvesid. Pead ise panustama, et need hüved võiks tekkida sulle ja kõigile teistele. Ise näen selle püramiidi tipus loomulikult jumalat.

Skautlus on võimalus maailma paremaks muuta. Kõlab suureliselt, aga taotlen seda tõesti. Ega see maailm ju paremaks ei muutu, kui igaüks ise sellesse ei panusta.

Kuulsin teie kolleegi-skaudijuhti mainimas, et skautlus püüab kinnistada lastes kristlikke väärtusi. Kas teie olete mõnikord kristlasena tajunud, et ilmalikud lapsevanemad suhtuvad teisse ettevaatlikult – äkki pöörate mõne lapse ära?

Sel pinnal pole mingeid arusaamatusi ega konflikte olnud. Alguspäevil oli skautlus muidugi selgelt religiooniga seotud. Viimasel viiekümnel aastal on see muutunud, aga skautluse põhimõtted on ikkagi üle võetud kristlusest.

Kui lõime 2011. aastal Mustade Pantrite skaudisalga, rääkisin lapsevanemaile, mis põhimõtted mul on. Me ei juuruta kristlikke väärtusi kiriku kontekstis, aga oma tegevuse kaudu me sisendame noortesse väärtusi, mis on ka kristlikud.

Mulle on oluline õpetada noori mõistma, et kõike, mis meid ümbritseb, ei saa katsuda. Et eksisteerib ka sellist, mida me ei oska seletada. Kuidas seda õpetust tõlgendada, on juba igaühe isiklik asi.

On teil oma arvamus selle kohta, miks eestlased on kristlikus ruumis üks usuleigemaid rahvaid?

Arvan, et eestlane ei ole usuleige, vaid vägagi religioosne. Pigem on ta kirikuleige ja 50 aastat nõukogude võimu aitas muidugi sidet kirikuga lõhkuda. Peale selle on eestlane individualist. Rühmas tegutsemine – aga ka kogudus on rühm – pole vahest see, mida ta igatseks.

Kuid eestlane usub selgelt, et protsesse maailmas ei määra ainult tema ise. Seda näitab horoskoopide, kaardimooride ja alternatiivsete religioossete praktikate populaarsus. Ja kuigi otsest kontakti kirikuga enamikul pole, on paljudel säilinud see religioosne pärand, mille mõjul leiavad nad näiteks matuste puhul või muus olukorras surmaga silmitsi seistes tagasitee kiriku juurde.

Kas kõik Eesti kristlased on konservatiivid ja valivad IRLi?

Ma saan aru, kust selline arvamus tuleb: paljude vaimulike kandideerimisest omavalitsuste või riigikogu valimistel.

Ise olen tõesti valinud IRLi, aga ka rohelisi. Viimati Tartu Isamaalist Kodanikku. Ka uutele tegijatele tuleb anda võimalus. IRLi sisetülid pole mulle imponeerinud, Res Publica pole mulle kunagi meeltmööda olnud.

Mis raamat teil pooleli on?

Ilukirjanduseks praegu aega ei jää. Kuna õpin usuteaduse instituudi magistrantuuris, on viimase aja lugemised puhtalt teoloogilised.

Lasteraamatuid lastele unejutuks ikka loete?

Seda küll. Parajasti on käsil Peeter Ernitsa «101 Eesti looma». See on huvitav ka endale. Vahepeal tunnen, et köidabki rohkem end kui lapsi. Siis tuleb võtta vahepeal mõni teine raamat.

Teil on kaks last: 12-aastane poeg Erik ja viiene tütar Kärt. Olen kuulnud, et võtate isaks olemist väga tõsiselt. Teie lapsed võivad vist alati öelda, et kui vaja, on isa alati nende kõrval? Ka siis, kui tütrele on tarvis hommikul patsid punuda.

Ma loodan, et nad võivad seda öelda. Vähemalt alates 2010. aastast, kui ma pole enam Eesti Skautide Ühingu peaskaut ning seetõttu nädalavahetuseti väga tihti kodust ära. Viimane oligi peamisi põhjusi, miks tahtsin sellest ametist priiks.

Püüan ikka laste tegemistele kaasa elada. Kui vähegi võimalik, katsun käia pojaga kaasas kergejõustikuvõistlustel ja teda toetada. Eks Mustade Pantrite skaudisalga loomine kaks aastat tagasi sündis ka soovist anda pojale võimalus osaleda skautide tegemistes, saada sedasama head ja olulist, mida ma ise olen saanud.

Kas olete Eesti eluga rahul?

Kindlasti ei arva ma, et Eesti elu on nii käest ära, et siit tuleks jalga lasta. Kui tunned, et midagi on halvasti, jää pigem siia ja püüa midagi muuta. Raha on muidugi oluline, et elada väärikalt, aga eesmärk ei peaks olema palju raha.

Valutan kõige rohkem südant laste pärast, kes ei saa elada täisväärtuslikku elu puude tõttu või kes on jäänud ilma vanemate armastusest.

CV

• Sündis 1973. aasta 22. aprillil Tartus.

• Õppis Mustvee I keskkoolis, 1991–1993 EELK usuteaduse instituudis, 1993–1998 Tartu teoloogia akadeemias. Läinud aastast usuteaduse instituudi magistriõppes.

• 1992. aastast Mustvee luteri koguduse abiõpetaja, käesolevast aastast Tartu praostkonna vikaardiakon.  1998–1999 Tartu teoloogia akadeemia välissuhete projektijuht, 1999–2000 sama kõrgkooli õppeprorektor, alates sellest aastast EELK usuteaduse instituudi Tartu teoloogia akadeemia juhataja.

• Aastail 1989–1992 oli Mustvee skaudirühma juht, 1995–1997 Eesti Skautide Ühingu hundutööala juht, 1997–2003 skaudiühingu programmijuht, 2002–2003 Mustvee skaudirühma juht, 2006–2010 Eesti Gaidide Liidu ja Eesti Skautide Ühingu Sihtasutuse nõukogu liige ja skautide ühingu peaskaut, enne seda kolm aastat peaskaudi asetäitja. Praegu Tartu skautide maleva skaudisalga Mustad Pantrid juht

• Abielus Nõo põhikooli ajalooõpetaja Reet-Ingrid Haameriga. 5-aastase Kärdi ja 12-aastase Eeriku isa.

-----------------------------------------------------------

Arvamus

Reet-Ingrid Haamer

Abikaasa, ajalooõpetaja

Siimon on tõsine inimene. Vahel ütlen talle vihahoos: puritaan, kuivik! Ta on jube töökas, aga ei tee midagi raha pärast. Võtab suurelt ette, suudab teha mitut asja korraga ja väga hästi. Seejuures ei luba ta endale kunagi näidata välja väsimust, halba tuju, probleeme.

Kui miski läheb viltu, ei otsi Siimon kunagi süüdlast, ei kiru ennast ega teisi. Ta tõdeb, et asjaolud olid lihtsalt sellised ja ju siis pidi niimoodi minema.

Ta on kuldsete kätega ja tohutult abivalmis. Me võime olla riius, aga kui ma temalt abi palun, ei keeldu ta ilmaski. Kindlasti on ta neid inimesi, kes ükskord paradiisiväravast sisse astub.

Siimon on põhimõttekindel, jääb igas olukorras iseendaks. Kuna mina olen ateistlikust perest, siis palun teda vahel, kui külalised tulevad: palun ära loe söögipalvet. Aga ta teeb seda alati.

Andres Haamer

Onu, ASi Overall nõukogu esimees

Siimon on abivalmis, usaldatav ja rõõmsameelne poiss. Ta sarnaneb väga emapoolse vanaisa Martin Kelementiga, kes oli samuti väga-väga rõõmsameelne ja abivalmis inimene.

Siimon pole kunagi kartnud ühtki tööd, ka täiesti võõrast. Ta julgeb vastutust võtta, asuda lahendama ka ebameeldivaid olukordi ja teeb seda alati südilt ja ausalt.

Siimon kannab ja esindab minu meelest väga hästi skautluse ideed. Ja minu mulje järgi hoiab ta väga oma perekonda.

Eha Haamer

Ema, organist

Siimonile oli juba lapsest peale omane täpsus ja lubadustest kinnipidamine. Ta oli päris väike poiss, kui hakkas välja minnes minult pärima: millal ma pean tagasi olema?

Kella tal siis polnud, ma ei tea, kust ta õige aja välja uuris, aga oli alati kellapealt kodus. Ja tema esimene küsimus oli: kas ma jõudsin õigel ajal? Keegi teine minu neljast lapsest sellise asja pärast ei muretsenud.