Ivi Drikkit: mõttes Tartu kujude juurde

Ivi Drikkit. Foto: .

Paari nädala tagune «Värske Ekspress» (TV3) püstitas kaasa mõtelda viitsinud tartlastele väikese peamurdmisülesande teemal tunne oma kodulinna. Kolmandasse saatelõiku oli kutsutud mitmeametimees ja kirjastaja Hardo Aasmäe ning kirjanik-semiootik Wimberg, kes siis lakkamatult žestikuleeriva Mihkel Raua juhtimisel üritasid otsida eestlasi ning ka eestlasi ja muulasi ühendada võivat kangelast, keda vääriks monumendiga põlistada.

Kaaluti  riigimehi, sõjaväelasi, mitmes kunstivallas tegusid teinud seltskonda, aga ka muidu rahva südamesse kinnistunud tegelasi alates naksitrallidest kuni «Mehed ei nuta» näitetrupini.

Viimastele ehk nn pehmetele väärtustele rõhus kõige enam Wimberg, soovides monumentaalkunstis näha pigem huumorit kui paatost.

Seoses riigijuhtidega kõlas ka selline mõttekäik, et kangelaslikkuse otsustab tulemus, mitte niivõrd isikuomadused, kusjuures võrreldi Soome Talvesõja kangelast marssal Mannerheimi ja Eesti presidenti Konstantin Pätsi. Nagu teame, oli esimene võitja, teine kaotaja, pealegi polevat vestlejate sõnul Pätsil ka kangelasele sobivat märtrioreooli. Nagu Johan Laidonerilgi.

Siinkohal käis kuulajast läbi nõksak: aga Jaan Tõnisson, kelle huku- ja matmispaika me tänini ei tea? Ei, Tõnissoni ei mainitud, kuid tema juurest saab otse minna arutluse teise teema juurde – monumentide kunstiline vorm.

Nad on nii väiksed, kurtis Wimberg. Eesti atleet Georg Lurich meenutab pigem päkapikku  ning veel on meie monumentide puudus see, et jäädvustatud persoonid enamasti istuvad.

Toodi mitmeid näiteid, peamiselt Tallinnast. Tartut mainiti vaid korra – siin on Barclay de Tolly monument. Tolle Vene tsaari väejuhi nimi kostis arutluses selle üle, kes võiks sobida kangelaseks nii eestlastele kui ka muulastele.

Ega ma arvagi, et kümmekonnaks minutiks stuudiosse kutsutud pidanuksid kõik Eestimaa monumendid läbi võtma, aga siiski oli uudishimu teada saada, kas nad Tartust peale Barclay tõesti kedagi-midagi ei leia. Seda enam, et Tartus pole sugugi ainult istuvad kujud. 

Alustasin mõttes loetelu: Kalevipoeg, Gustav Adolf, Jaan Tõnisson, Kristjan Jaak Peterson, Hugo Treffner, Eduard Tubin, Karl Menning, Peeter Põld, Jaan Poska, «Isa ja poeg», «Suudlevad tudengid», Siga... Seisavad, isegi kõnnivad, koguni tegutsevad. Peamiselt mehed, jah, aga kujude puhul pole keegi veel sookvoote nõudnud.

Monumentidele omase paatose kõrval leiab Tartust ka huumorit. Ei saa ju surmtõsiselt võtta näiteks alusel pöörlevat teatrimeest Menningut, keda lapsed küll käest, küll kuuest sikutavad. Ilmselt on huumorimeel sünnitanud ka pingil sirge seljaga istuvad Vilde-härrad ning Tartus vahest kõige kauem istunud Baergi seostub paljudel kevadiste vallatustega.

Sõltub vaataja seisundist, kas kuju äratab temas tõsiseid või muigel mõtteid. Näiteks Vanemuise kontserdisaali ees konutav muusik või tänava servas sammuvad isa ja poeg või tudengipaar raekoja ees. Võimalikud on igasugused mõtted – kui me neile mõtleme.

Mis aga kangelastesse puutub, siis neid vist ei anna välja mõtelda, nemad sünnivad. Päriselt ja ka kujudena.