Urmas Kruuse: statistilised keerdkäigud näitavad õpetajate palku eksitavalt

Tartu linnapea Urmas Kruuse. Foto: Sille Annuk

Viimasel ajal püütakse üha sagedamini anda mõista, et õpetajate väikestes palkades on süüdi kohalikud omavalitsused, kes neile eraldatud haridustoetust kasutavad justkui muuks otstarbeks või jätavad välja maksmata.

Tartu linn annab oma koolidele kogu õpetajate palgaraha, mis linnale riigieelarvelise toetusfondi kaudu sihtotstarbeliselt eraldatakse, ega kasuta seda muuks otstarbeks.

Konkreetset palgakorraldust linnavalitsus koolidele ei dikteeri ja direktoritel on õigus õpetajatele töötasu maksmisel lähtuda koolis kokkulepitud tingimustest.

Haridusministeeriumi statistikaportaalis HaridusSILM olev õpetajate kaheksa kuu palgaanalüüs näitab, et Tartu linna õpetaja keskmine kuupalk seisuga 31.8. oli 905 eurot ning vahe tegeliku ja võimaliku keskmise palga vahel on –103 eurot. Arvestuse aluseks on võetud EHISist (Eesti hariduse infosüsteem) Tartu keskmine õpetajate ametikohtade arv 872,9, mis on saadud tundide arvu jagamisel koormusnormiga.

Linnavalitsuse raamatupidamisteenistuse andmetel oli aga septembri lõpu seisuga Tartu õpetaja keskmine palk 1000 eurot. Arvestuse aluseks on võetud keskmine täidetud õpetajate ametikohtade arv 798,7.  

Ametikohtade arv ei pruugi aga reaalses elus alati kattuda õpetajate tegeliku arvuga.

Näiteks kui õpetaja annab nädalas 25 tundi ja tema koormusnorm on 20, siis EHISi põhjal arvutusi tehes saame tema ametikoha suuruseks 1,25. Raamatupidamise töötasu andmestikus on see õpetaja märgitud aga 1,0 ametikohal töötavaks õpetajaks, ta annab 25 tundi, millest 5 tundi on tasustatud lisatasuga.

Nii tuleb EHISi järgi arvutades ja palgadokumentides kajastatu vahel erinevus ühe õpetaja puhul 0,25 ametikohta ja koondades kõigi Tartu munitsipaalkoolide andmed, saame ametikohtade arvu erinevuseks umbes 60 ametikohta.

Seega on erinevaid andmestikke aluseks võttes ja eri meetodeid kasutades võimalik saada erinev tulemus.

Teatavasti on sobivalt esitatud statistikaga võimalik avaliku arvamusega manipuleerida ja oma seisukohti ühes või teises küsimuses põhjendada.

Pean kahjuks nentima, et see taktika on ministeeriumil suurepäraselt õnnestunud. Õpetaja palga analüüside kaudu ja seda saatva retoorikaga on kujundatud arvamus, et õpetajate väikestes palkades ongi süüdi kohalikud omavalitsused, kes neile eraldatud haridustoetust kasutavad justkui muuks otstarbeks.

Olen kaugel sellest, et julgeksin siinjuures kosta kõigi Eesti omavalitsuste eest, kuid Tartu linnapeana tunnen ennast puudutatuna, kui sellist lauskriitikat tehakse üldistatult ja järjekindlalt.

Tajun selles selgelt ministeeriumi püüdu õhutada jätkuvalt vaenu õpetajaskonna ja omavalitsuste vahel, et juhuks kui jällegi peaks õpetajate streik tulema, teataks täpselt, kelle vastu see oleks suunatud.

Õpetajate töö ja palga arvestus on olnud siiamaani ebaloomulikult nüansirikas, mistõttu tegelikust olukorrast tõest pilti saada on väga keeruline. Eriti neil, kes süsteemi ei tunne. Seetõttu tunnustan minister Jaak Aaviksoo püüdlusi õpetajate töö- ja palgakorralduse lihtsustamisel ja läbipaistvamaks muutmisel.

Õpetajatele välja makstud palga kohta saab lõplikke järeldusi teha siiski vaid aastalõpu seisu aluseks võttes, sest vastutustundlikud ja  majanduslikult mõtlevad koolijuhid on õpetajate palkade maksmisel praegu pigem konservatiivsed.

Üldjuhul peetakse ebamõistlikuks teha esimesel poolaastal suuri väljamakseid, kuna uus õppeaasta võib koolis kaasa tuua õpilaste arvu muutusi, sellest omakorda sõltub nii ametikohtade arv kui ka palgafond.  

Tartus on näiteks seitse ümberkorraldatavat kooli, mille puhul tulebki arvestada õpilaste ja klassikomplektide arvu muutustega eelarveaasta keskel.

Samuti on viimasel ajal ministeeriumi ühepoolsete otsuste tõttu muutunud koolide riigipoolne rahastamine küllaltki ebastabiilseks, sellest tulenevalt pole hariduskulude rahastamisel kindlust.

Ühe näitena võin siin tuua haridus- ja teadusministeeriumi soovi võtta omavalitsustelt võimalus tasustada riigitoetusest tugispetsialiste. Erandkorras lubatud tugispetsialistide toetus eraldati omavalitsustele alles septembrikuus, mis tähendab, et üheksa kuud olid omavalitsused ja koolid katteallikate suhtes teadmatuses.  

See ja mitmed teised ministeeriumipoolsed sammud on kohalikele omavalitsustele toonud kaasa vähemal või rohkemal määral lisakulusid olukorras, kus omavalitsuste tulubaas ei ole kasvanud. Kas ja milliseid muudatusi toob hariduskulude rahastamises kaasa uus aasta, ei ole samuti kaks kuud enne uue eelarveaasta algust teada.

Loodan, et ministeeriumi kavandatav üldhariduskoolide uus rahastamismudel ei too võrreldes senisega kaasa järske kõikumisi ning leitakse ka omavalitsusi rahuldav lahendus tugispetsialistide palgakulude katmiseks.