«Lemmiktöö on mul puulõhkumine. Sa oled kontsentreeritud, rahustab närvi. Samas saad füüsilise toonuse,» ütleb Paavo Russak.
Perekeskne Paavo Russak armastab korvpalli ja kala
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paavo Russakul on mitu väärt kirvest – väga hea Fiskarsi kirves, lisaks eestiaegne sepakirves, mis juba oma väljanägemisega puu ära hirmutab.
Tuntud on Paavo Russak muidugi tänu korvpallile. Tema elu koosnebki suures osas korvpallist. Põhjusi pole kaugelt otsida. Isa Harri Russak oli tunnustatud korvpallur ja treener. Ka ema oli sportlik, orienteerus ja suusatas.
Võimlarott – ütleb Russak oma lapsepõlve kohta, mil ta isaga kogu aeg saalis kaasas oli. Kodust oli kümme minutit kõndi võimlani ja Paavo Russak hakkas varakult isaga kaasa kõndima. Nii pandi korvpallipisik idanema. Esimene treener oli August Sokk.
Esimesse ametlikku trenni läks Russak teises või kolmandas klassis. «Nii noorte treeningugruppi ei olnud, olin aasta-kaks koos vanemate poistega,» ütleb ta. Omavanustega sai ta kokku Arne Laose käe all.
Spordimees
Teadlikum sportlik eesmärk või ambitsioon tekkis siis, kui Eesti noortekoondise uks avanes. «Eks isa suunas ka ja vaatas, et poisil tahtmist on,» kirjeldab Paavo Russak juba eesmärgipärase tegevuse algust.
Hiljem, kui korvpallur Russak juba NSV Liidu noortekoondisse jõudis, sai ta kooli direktorilt isikliku võimlavõtme, et hommikuti harjutada.
Russak jõudis Liidu noortekoondisega EMi hõbedani välja. «Sai käidud Ungaris ja mujal sõbralikes sotsmaades. Isegi Peruus käisime,» meenutab ta.
«Noored, kellega ma koos mängisin, tulid hiljem olümpiavõitjaks,» toob Russak välja Sergei Tarakanovi, Nikolai Derjugini ja Aleksandr Belostennõi nime.
Liidu koondise trennid olid tõeline kadalipp: «Printsiip oli lihtne: kes ellu ei jää, on nõrgad. Treeninguprotsess oligi nii üles ehitatud, et organism pani teatud mõttes ise piirid ette.»
Kuigi Russak oli korvpallurina edukas, otsustas ta juba teise kursuse tudengina treeneritöö kasuks. «Tollases Eesti korvpallis ei piisanud läbimurdeks noorte tipus olemisest, pidid olema Euroopa absoluutses tipus. Sul olid ees Aleksei Tammiste, Anatoli Krikun, Heino Lill – nii kõva kaardivägi, et sealt enamik noori läbi ei närinud,» tõdeb Russak. «Oleks tollal toiminud klubide süsteem nagu praegu, oleks asjad teistmoodi läinud.»
Russak on treeninud nii noori kui ka täiskasvanuid. Olnud Rocki peatreener ja ülikooli naiskonna Eesti meistriks toonud. «Erinevad tasemed on samm-sammult läbi astutud. Treeneri arenguks ja asja olemusest lõpuni arusaamiseks on see vajalik,» leiab ta. Sõber Tõnu Lust on öelnud, et Russaku tugevus ongi selles, et ta on kõik etapid läbi teinud.
Paavo Russak kasvatas üles mitu noortemeeskonda. Viimased seitse aastat on ta tegelenud Rockiga. Kuus aastat meeskonnaga, seitsmes korvpalliakadeemiaga.
Russaku sõnul peaks igal treeneril olema marssalikepike kotis, tahe ennast realiseerida, tipus võita. Eesti meistriks Russak meestega pole tulnud, kõik ülejäänud tiitlid on olemas. Üks punkt jäi puudu. Tookord meeskond ütles, et ära muretse, küll sa jõuad veel.
Ärimees? Kirjamees?
Üleminekuaegadel Russak Soome maasikale ei kippunud, aga proovis eraettevõtluses kätt. «Tõime perefirmaga mänguasju maale. Abikaasa oli tegevjuht ja mina abijõud,» kirjeldab ta. «Legoklotsid olid hästi popid.»
Äri kestis aastaid ja Paavo Russak tudeeris selle kõrval ülikoolis välismajandust. Diplomeeritud ärimeest temast siiski ei saanud, süda tõmbas ikka korvpalli poole.
Ka elu tegi omad korrektiivid ja suurte kaubakeskustega konkureerimine käis üle jõu.
Ometi võinuks Russakust hoopis muu ametimees saada, käis ta ju kuulsa Vello Saage kirjandusklassis.
«Oli valida kirjandus- või autoklass. Minu jaoks küsimust ei tekkinud. Lugeda meeldis ja kirjandusklass oli võimalus.» Paavo Russak istuski kümmekond aastat esimeses pingis koos Aarne Rannamäega.
Kirjamees sai hoopis Paavo Russaku kolm aastat vanemast vennast Ülost, kes omakorda käis autoklassis. «Kirjasoont tal oli, siiamaani tegeleb sellega,» iseloomustab Paavo Russak.
«Paavo pühendus 8. klassis juba rohkem spordile, mina jälle kirjutamisele ja tahtsin saada spordiajakirjanikuks,» mäletab Ülo Russak.
Paavo Russaku kirjatööd piirduvad nooremas põlves tehtud korvpallialaste artiklitega. Memuaare praegusel kuumal elulooraamatute ajal ta ei plaani. Kuigi Tõnu Lustiga on vahel arutatud, et võiks kõik omaaegsed juhtumised kirja panna.
Paavo Russaku abikaasa on eesti keele õpetaja ja Russaku pere käib tihti teatris. Vanemuises väga tihti, vahel ka Tallinnas. Viimati vaadati Linnateatris «Meie, kangelased».
Loeb Paavo Russak filosoofilise alatooni või ajaloolise taustaga teoseid. Viimati oli käsil Sofi Oksaneni «Puhastus».
Perekeskne mees
Perekesksel Russakul on kahest abielust kuus last. «Kui sai Rockiga mööda Euroopat ringi sõidetud – Meelis Pastak millalgi arvutas, et neljast aastast ühe oled kodust ära –, siis tundsidki kõige rohkem sellest puudust, et olid perest eemal. Ei näinud oma poegade kasvamist,» on Russakul kahju.
Paavo Russaku esimene poeg on TPI haridusega ehitusinsener. Läheb ELi lähetusel aastaks Hiinasse. «Üks poiss elab Prantsusmaal, õpetab mitteprantslastele inglise keelt, üks tahab minna USAsse. Nii et Maarjamaal on kitsaks jäänud. Tütar õpib loomaarstiks,» loetleb ta.
Noorimad poisid käivad 8. ja 7. klassis. Paavo Russak usub, et vähemalt üks neist on tulevikus Eesti koondises: «Noortekoondise tasemel mängivad mõlemad, eeldusi on neil korvpallis rohkem, kui minul oli.»
Tartu mees
Nagu korvpalligagi on Russaku kogu elu olnud seotud Tartuga. Lapsepõlv Karlovas oli tõeline aguliidüll. «Talvel tegime uisuväljakuid, olid korvid ja värgid, oma olümpiamängud ja Rooside sõjad,» meenutab ta. «Kakssada meetrit eemal oli veel vene algkool, nii et elukogemust sai iga kandi pealt.»
Paavo Russak oli 7. klassis, kui EPA õppejõust isa sai Tammsaare tänavale korteri. «Sealt käisin hommikuti jala (sai kiiremini kui bussiga) 8. kooli. Tudengina olin oma elu peal ja mingil ajal, kui sinna õpetajaks läksin, sai Ülenurme kolitud. Nüüd olen linnas tagasi,» kirjeldab Russak.
Suurematesse linnadesse paremale marjamaale pole kippunud: «Vennas elab Tallinnas tuiksoonel, Pärnu maantee viadukti lähedal, tema on ära harjunud, aga mina tunnen, et sinna ei kuulu. Isegi siin linnas tundub vahel, et rahvast on liiga palju, ja lähen ära maale.»
Vennad said lapsepõlves hästi läbi. Nagistamisi oli, aga midagi halba pole meenutada.
«Ülo oli kolm aastat vanem, temal oli oma kamp ja minul oli oma kamp. Rooside sõdu pidasime, ei mäleta, kummad olid punased ja kummad valged,» räägib Paavo Russak.
«Umbes kaheksanda klassini oli vanemal vennal rohkem jõudu,» muigab Ülo Russak, «aga siis läksid meie suhted ikka väga heaks ja on siiamaani. Viimati kohtusime Rocki mängul Tartus.»
Lisaks vennale on Paavo Russakul kaksikõde Ülle.
Ülo Russaku sõnul on Paavo hea südamega, aga sihikindel inimene. On muidugi asju, mis tal meele mustaks ajavad. Ebaõiglus, ülekohus näiteks. «Aktsepteerin teisi, aga samas suudan oma asja juurde jääda. Kompromissiinimene olen küll. Minuga on lihtne leida ühist keelt,» ütleb Paavo Russak.
Kalamees
Suvel võib Russakut tihti Pangodil näha. «Olen ikka harrastuspüüdja,» ütleb ta tagasihoidlikult, nõustudes siiski, et mitte päris tavaline ussileotaja. Aga mitte ka selline, kes peaks päevikut ja märgiks üles, mis ilm oli ja mis ta täpselt tegi.
Kui tihti pere pärast tema järvelkäiku õhtusöögi saab? «On juhtunud. Aga selle peale nad küll ei looda,» muigab ta.
Paavo Russak mitte ainult ei püüa kala, vaid teeb kalast ka väärt söögi valmis. «Ma olen suur kalasööja. Kui just mitte iga päev, siis üle päeva. Hommikul läheb soolatud forell või lõhe saia juurde,» paneb ta reporteril Pavlovi refleksi tööle.
Russakule meeldib kala teha igasugusel kujul. Näiteks enne suitsutada ja siis purki panna. Meeliskalad on eestimaine ahven ja karp.
Köögis Russakul naisega konkurentsi pole. Päris köök on naise pärusmaa ja mees toimetab õue peal suveköögis.
Inimene, kes armastab loomi, ei saa olla halb inimene. Paavol Russakul on kassid Triip ja Nurr ning kuldne retriiver Maxwell, kelle võtmisse suhtus ta eriti hoolikalt, soetades enne koguni koerapidamise õpiku.
«Koer on tõeline pereliige. Ta loob alati positiivse emotsiooni ja seetõttu tuleb teda ka vääriliselt austada. Koer saab kõigest aru, ainult ta ei oska rääkida,» iseloomustab Russak.
CV
• Sündinud 21.11.1957.
• EMi hõbemedal N Liidu noorte korvpallikoondise koosseisus (1976).
• Juhendanud nii noori kui täiskasvanuid, tulnud TÜ naiskonnaga Eesti meistriks, olnud Rocki peatreener (2005/2006).
• Suur kalasõber.
• Abielus, lapsed Preet (s 1979), Erki (1982), Joonas (1986), Õnne-Marju (1988), Joosep (1995) ja Jaagup (1996).
• Kassid Triip ja Nurr ning koer Maxwell.