Luule nõuab rasket tööd arhiivides

Kevadel 1959 sai filoloogiatudeng Lehte Hainsalu tööd Postimehes, mis toona ilmus Edasi nime all. Kui ta andis intervjuud, näitas ta toimetuse kaminasaalis, kus asus ta toonane töökoht. Ta lehitseb oma kõige uuemat raamatut «Ilma ääre pääl». Foto: Kristjan Teedema

Ammune kolleeg ja sinatuttav kirjanik Lehte Hainsalu tuli küsimustele vastama toimetusse, sest pidi niikuinii kodunt välja minema – kirjastus oli talle saatnud paki äsja ilmunud luulekoguga. Intervjuu tegime ruumis, kus ta kunagi töötas.

Miks oli sul tarvis neljanda kursuse eesti filoloogina aastal 1959 tööle asuda ajalehetoimetuses?

Ma kukkusin soome keele kirjalikul eksamil läbi. Ma armastasin soome keelt, olin lugenud soomekeelseid raamatuid ja mõtlesin, et mis see kirjalik töö siis ikka on. Kukkusin laialt kirjutama ja tegin tohutult palju vigu. Paula Palmeos, kes minusse küll väga hästi suhtus, ütles: «Midagi ei ole teha, aga töö on puudulik.»

Stipp oli läinud. Tulin toimetuse kuulutuste vastuvõttu vaatama tööpakkumiskuulutusi, mis on Edasisse tulnud, et saaksin minna kohale juba enne, kui need on ilmunud.

Toimetaja Teder nägi mind seal ja küsis, mis ma teen. Ma ütlesin, et otsin töökohta. «Oi, kallis laps!» ütles ta, tõi mind kohe üles, laskis vormistada mingisuguse raadiokorrespondendi koha peale ja pani esialgu toimetusse tulnud kirju ja inimesi vastu võtma. Olin seal natuke aega.

Esimene päris töökoht oli siin, suures saalis. Siin oli kirjade osakond. Kokkulepe oli selline, et ma käin ikka loengutes ka ja teen toimetuse tööd enne ja pärast loenguid. Pidin kirjutama elavaid, reportaažlikke lugusid, tegelema kirjade ja nende vastustega. Esimesed minu kirjutatud lood olid koolidest ja maakauplustest.

Mis sai soome keele eksamist ja hilisemast tööst meie toimetuses?

Varsti õiendasin eksami ja lõpetasin ülikooli õigel ajal. Hiljem olin kultuuriosakonnas kaht puhku: asendamas Tõnis Lehtmetsa ja asendamas Aivo Lõhmust. Siis olid ülemusteks Ivi Drikkit ja Lia Kevvai. Kokku oli Edasi-periood küllalt pikk.

Näen siin Tallinnast tulnud pakis portsu luulekogu «Ilma ääre pääl» tiraažist. Kui ma käsikirja lugesin, panin tähele, et selle kolmes osas leidub ka selliseid ballaade ärkamisajast ja taasärkamise ajast, mis on nõudnud palju tuhnimist arhiivides ja raamatukogudes. Kas oli nii?

Jah, lugesin kõik läbi, mis oli nendel teemadel saada.

Keskmine osa on «Priiuse pulmad ehk vabaduse varrud», mis algab Propelleri esinemisele järgnenud mäsust Tallinnas ja «Neljakümne kirjast» ning lõpeb vabaduse saavutamisega. Sa olid ise selles suur osaline. Kas kirjutasid peast või kasutasid siingi kirjalikke allikaid?

Ma lugesin kõike, mis kolleegid olid kirjutanud, et aru saada, kas minu arusaamine on õige. Ma tahtsin ajaloolist tõde tabada. Minu kontseptsioon on see, et rahvas tahtis oma riiki ja rahvas taastas riigi.

Vastse raamatu lõpetab konfliktiderohke värssdraama «Laul vaprast kanneldajast», mille üks ajaline piir on Vanemuise seltsi asutamine ärkamisajal ja teine ulatub aastani 1940, mil Vanemuise direktor oli Otto Aloe. Kuidas see valmis?

Lugesin kirjandusmuuseumis läbi protokolliraamatute tuhanded leheküljed. Mõnda arhivaali ei olnud varem keegi lehitsenud. Lugesin Vanemuise kohta kõike, mis ma sain, sest küsida ei ole enam kelleltki.

Lugemisel tekkis kujutlus, et «Laul vaprast kanneldajast» võiks tulla lavastusena vaatajate ette. Mida sa sellest võimalusest arvad?

Võiks küll, Vanemuise selts nii tahtiski. Nüüd on see juba kaks aastat vana lugu, mõtlesin, et panen ta raamatusse.

Mida on sinu varasemast loomingust kutselise teatri lavale jõudnud?

Ei ole midagi. Ma kirjutasin näidendeid, kui ma koolis käisin – Tartu 2. keskkoolis, praegune Miina Härma kool – ja ise lavastasin ka. Ja siis ma läksin oma keemiaõpetajaga raksu. Ta arvas, et ma teda lavastuses mõnitan. Ma pidin siis õppima keemiat kohutavalt palju, et talle viie peale vastata ja nii ära leppida.

Ma mõtlesin siis, et ma elu sees enam näidendeid ei kirjuta, sest see lõpeb halvasti.

Vastses raamatus on nii riimilist luulet kui ka blankvärssi ehk värsiridadeks rütmistatud riimideta teksti. Mis tingimustel tekib vajadus kasutada üht ja teist?

Vanemuise lugu ei oleks ma kuidagi saanud riimi ajada. Ma ei oleks saanud omal ajal kirja pandud teksti niimoodi kasutada, nagu mul on nüüd kasutatud – mul on tegelaste repliigid üsna täpsed. Iga asi sünnib koos vormiga, ta kuidagi ise arendab selle.

Esimene raamat, mille kaanele on trükitud autori nimeks Lehte Hainsalu, ilmus aastal 1957, see oli luulekogu «Sõnajala õis». Praegune on samuti luulekogu. Milline tunne oli kirjutada neid nüüd raamatuks saanud värsse võrreldes esimese luulekogu aegse tundega?

Ma mäletan, et kui mul ilmus esimene luuletus Sädemes, olin siis 11 aastat vana, läksin ja ostsin Tähe ja Pargi tänava nurgalt selle ajalehe ja mul oli õudne tunne, et kõik loevad minu luuletust ja näevad, kui rumal ma olen.

Esimese koguga oli samuti. Kui seda arutati ülikooli kirjandusringis, oli mul paaniline tunne, et see kõik on nii armetu. Aga üldiselt läks hästi, ainult Rudolf Rimmel kirjutas minust halvasti – et kus see nõukogude noor siis siin on. Mul on see artikkel veel alles.

Enne nüüd ilmunud ballaadide kogu oli sinu kõige värskem trükis «Tuttuus titt», mis tuli trükist augusti lõpus. Mida see endast raamatuna kujutab?

Ta on mõeldud kingituseks: katsikulised võtavad emale kaasa, kui lähevad sünnitusmajja või koju titte vaatama. Selles raamatus on näha lapse areng.

Mis ootab kirjastamist?

See on luulekogu. Loen sellest luuletusi 2. novembril Tartu kirjandusmajas.

Kui ei oleks olnud nii koledasti tuulist ilma, siis mõtlesin, et sedasama intervjuud oleks huvitav olnud minna tegema sinu sünnikohta Kriimanis. Tartust ei ole see just väga kaugel. Mida arvad sellest mõttest?

Ma ei leiaks seda kohta kuigi lihtsalt üles. Maja ei ole alles, vundament on kuskil Kalevipoja künnivao lähedal. Ema mulle näitas kord seda vundamenti, aga ma ei osanud sellest siis midagi arvata. Sinna võib kunagi minna, mind huvitaks ka.

Laupäeval kell 15 toimub Tartu kirjandusmaja saalis (Vanemuise 19) Lehte Hainsalu 75. sünnipäeva puhul autoriõhtu.Luulet loevad Lehte Hainsalu ja näitleja Enor Niinemägi, laulavad Anne Maasik ja Heikki-Rein Veromann.

Raamatud

Lehte Hainsalu,

«Tuttuus titt»,

illustreerinud Pille Tammela,

kirjastanud Kentaur,  2013, 31 lk.

Lehte Hainsalu,

«Ilma ääre pääl»,

illustreerinud Ülle Marks,

kirjastanud Eesti Raamat, 2013, 96 lk.