Narva mäe kandis kulges tegus asum

Põline tartlanna, Ülejõe elanik Virve Heido-Adamson (92) pajatas sellest, mis siin kunagi on olnud ja mida kahjuks enam pole. Ka Peetri koolist, tütarlaste X algkoolist, selle taimeaiastki, mille kohal praegu seisab laudadega kinni löödud hoonevare (tagaplaanil). Foto: Margus Ansu

Äsjaste kohalike omavalitsuste valimiste eel lubasid mõned kandideerijad hakata muu hulgas arendama ja kultuuristama ka Ülejõe, eriti Raadi piirkonda.

Põline tartlanna Virve Heido-Adamson (snd 1921) on Ülejõel, Narva mäe ja Puiestee tänava piirkonnas elanud 88 aastat. Ta on siin üles kasvanud, koolis käinud ja oma vanemate kodu säilitanud.

Vanaproua kinnitab, et tema pole iialgi vaadelnud seda piirkonda kui mahajäänud ja kehva vereringega asumit.

Emajõe oru kõrge nõlv polnud ju mingi maailma äär. Siin tegutsesid kaks kooli, kirik oma iganädalaste ja aastaringsete rituaalidega ning lähinaaber Raadi loss pargi, iluaia ning meie maad, rahvast ja kultuuri esitleva muuseumiga. Koolilapsed tulid siia aastaaegade õppekäikudele. Seltsid-ühendused korraldasid järve ääres kokkutulekuid. Igal kohal oli oma tähendus ja mõju.

Ja muidugi pingutasid elanikud igapäevast tööd tehes, neile antud ajas ja oludes, oma pere toimetuleku nimel.

Mälestuste Ülejõe

Milline on hiljuti 92-aastaseks saanud tartlanna mälestuste Ülejõe, täpsemalt just Narva mäe piirkonna olustik?

Saame aimu, et siia olid oma eluasemed rajanud peamiselt mitut masti käsitöölised, töökodade ja väikepoodide omanikud. Nendes ühe- või kahekorruselistes puumajades olid ühe katuse all koos majaomaniku töö- ja eluruumid. Majadel oli kaks ust, nn paraaduks ja teine, mis viis maja tagaseinast otse hoovi, seal oli puukuur, kaev, pesuköök ja kuivkäimla.

Majapidamisi ümbritsevas plankaias oli jalgvärava kõrval kindlasti lai hobuvärav, et saaks küttepuid hoovi ja pudretiainest hoovist välja vedada.

Puiestee tänavas, Heidode pere lähemas ja kaugemas naabruses elas kiviraidur, sepp, plekksepp, kingsepp, õmbleja, aednik, lendur, notar, kooliõpetaja, kirjanik. Oli vürtspoodnikke, kes müüsid, leiba, pätsisaia, soola ja suhkrut. Ka kommikesi. Väga sooviti Presidendi šokolaadi, nagu Kalevi oma praegu. Lihapood ja piimapood pakkusid oma kaupa.

Tollal oli edasiviivaks jõuks hobutransport. Ka Puiestee tänavas elas sõiduvoorimehi. Ühe hobusega voorimehi nimetati kalessivoorimeesteks.

Kõigi nende omamoodi väikekindluste kruntidel oli ka aed. Köögiviljaaed, mitte iluaed. Kuid seal kasvas silmarõõmuks ka lilli.

Haruldase mäluga vanaproua, kauaaegne kirjandusmuuseumi töötaja Virve Heido-Adamson kirjeldab majade asukohti ja väljanägemist nagu kommenteeriks filmi. Tema jutt kulgeb Lubja ja Puiestee tänava ristmikust Liiva ja Puiestee tänava ristmikuni, sisenedes ka Peetri tänavasse.

Virve vanemate maja Puiestee tänavas oli ühepereelamu. Ema oli kodune. Kui kaitseväe ohvitserist isa 1934. aastal pensionile jäi, pühendusid mõlemad aiale. Nad kasvatasid roose. Marjapõõsaidki oli palju. Kuigi isa ei pruukinud alkoholi, tehti marjadest veini. Seda pakuti lahkelt sugulastele, ka postiljonile ja korstnapühkijale.

Virve Heido-Adamson toonitab, et kuigi elati kõrge kinnise värava taga, polnud kodu mingi kinnine tsitadell. Tihedalt suheldi lähedal elavate sugulaste ja peretuttavatega. Ka nende lastega. Tänavale jõlkuma neid ei lubatud.

Väga sageli tulnud ema õed ettepanekuga minna Raadile jalutama. Igale poole, ka kinno, teatrisse, kaubahoovi ja Aleksandri tänava (ulatus tollal peaaegu Poe tänavani) paljude poodide vaateaknaid mindi uudistama koos väikese Virvega.

Aga jätkame mõttelist jalutuskäiku Narva mäe piirkonnas Puiestee tänavas.

Peetri kiriku läheduses näeme praegugi kõrvuti kaht mitte just parema väljanägemisega kivimaja. Ühes neist (nr 64) paiknenud saksa vanadekodu. Maja akende ees olnud pitskardinad ja aknalaual potililled. Hommikuti, kui Virve Peetri kooli läks, kuuldunud sealt koraalimängu ja laulu. Oli hommikupalvuse ja -söögiaeg. Puiestee tänava lõpus oli saksa kalmistu (Uue-Jaani). Vanadekodu vanaprouad jalutanud tihti sinnapoole, pea kohal valged päevavarjud, pitsiga kleidikaelused kurguni.

Virve Heido-Adamson ütleb kodutänavast mälestuspilte sirvides, et kahjuks hävisid paljud Puiestee tänavas reastikku asunud puumajad sõjatules.

«Narva mäel olid juba uhkemad hooned, suuremad poed,» valgustab Virve Heido-Adamson. Mõnes, nagu näiteks Krollide poes, sai soovitud kauba kätte ka öösel. Sellist vastutulekut kasutasid siinkandis korterit üürivad tudengid ja kaitseväe üleajateenijad-ohvitserid. Tänu stammkundedele edenes muidugi ka poepidaja äri.

Suuname jutujärje ka kiriku taha Peetri tänavale. Koolimaja kõrval, kus on praegu tänavaäärne lage plats, (maja nr 29a esine) paiknenud Herman Mülleri aiaäri. Seal olnud korralik aiand suurte kasvuhoonete ja eluhoonega. Aednik aidanud oma pojal samas Narva mäel sisse seada koolitarvete, laste mänguasjade ja pudukaupade osakonnaga kaupluse.

Oskar Luts ja Elo Tuglas

Uudishimu viib meid Narva mäelt alla. Ka Tallinna tänava (praegune Staadioni) ääres olnud puumajade rivi. Tänava alguses paiknesid loomakliiniku tallid-laudad. Virve Heido-Adamson oskab kirjeldada ka Elo Tuglase (neiupõlvenimega Emma Oinas) vanemate madalat maja (praeguse nr 10 maja esisel). Akna ees olnud tumedad kardinad, läbi akna paistnud laualambi roheline kuppel.

Ülejõel elanud ju ka Oskar Luts? Vanaproua teab öelda, et Luts elas ühes Puiestee tänava puumajas. See paiknes praeguse tehasehoone (maja nr 13b) alal. Kooliplikad hüüdnud kirjamehe poega, Treffneri kooli vormimütsi kandjat Georgi, Lutsu Džodžiks. Ka kirjanik Leida Kibuvits elanud Ülejõel, aga Peetri tänavas.

Millest kõigest vanaproua käest ei kuule ... Kuid liiga tihti peab ta ütlema: see hoone hävis sõjatules.

Aga mis on Virve Heido-Adamsonile, põlisele Ülejõe elanikule, kõige püham ja tähendusrikkam paik kodulinnas? «Kui sõjapaost Tartusse tagasi pöördusime, muretsesin endamisi, kas raekoda ja ülikooli peahoone on terved ja kas Peetri kiriku tornid paistavad,» nimetab ta endale olulisi sümboleid.

Ta muheleb, kui ütleb, et ta on siin Puiestee tänavas üles kasvanud kahesuguste helide saatel. Üheks allikaks olid Eesti Wabariigi sõjaväelennukid, kui need Raadi järve taha oma lennuväljale suundusid. Teiseks Peetri kiriku kellad, kui need tunde märkisid ja mõnele pidulikule või kurvale sündmusele kutsusid.

Tollal oli inimeste elu kirikuga tihedamini seotud – ristimised, leer, laulatused, matused. Koolitüdrukutel olnud eriti põnev jälgida korporantide ja sõjaväelaste laulatusi. Korporant viinud oma väljavalitu altari ette läbi rapiiride spaleeri, mõrsja valgeõielist pruudikimpu kaunistamas peigmehe korporatsiooni tunnusvärvidega pael. Sõjaväelane astunud abiellu ristatud mõõkade aurivist möödudes.

Virve Heido-Adamson on endagi elust väärikalt läbi kõndinud. Kui keegi temalt Tartu asjus arvamust või nõu küsiks, millele ta siis tähelepanu juhiks?

Elu on läinud kiiremaks, liiklus tihedamaks. Puiestee tänaval rühkivad rasked veokid panevad maapinna värisema. Pidev surve kahjustab tänavat palistavate tammede juuri. «Need hiidveomasinad tuleks küll Narva maanteelt Vahi teele suunata. Vana tammeallee väärib hoidmist,» ütleb ta.

Veel üks hoolimisega seotud teema. Miina Härma kalm Raadi surnuaias on alati lugupidavalt korras. Kahjuks mõnede suurmeeste-naiste kalmul aga lokkab unustus ja hein ...

Miina Härma hauda korrastab Vanemuise seltsi segakoor. Aga meil on ju veel mitmeid kultuuri- ja erialaseltse, kellele hoolitsev käik nekropoli võiks tavaks kujuneda, eeldab vanaproua loomulikku lahendust.

Hea meel on tal selle üle, et linn on Emajõe kaldaid korrastamas, säilitades seal roheluse, kus igas eas tartlane võib aega veeta.