Kirjanik Kristiina Ehin ja muusik Silver Sepp on pärast Põhja-Ameerika turneed taas Eestis ning võivad oma ühise kodu aknast vaikselt voolavat Emajõge vaadata. Esinemisi oli Kanadas ja veel rohkem USAs.
Luule ja muusika viisid turneele üle ookeani
30. oktoober 2013, 11:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üle ookeani sõitmiseks andsid peamise põhjuse kaks raamatut. Need on Kristiina Ehini kakskeelsed luulekogud «1001 talve – 1001 Winters» ja «Ühe hingetõmbega – In a Single Breath». Mõlemad on tõlkinud Ilmar Lehtpere.
Esinemisi oli Torontos, Cambridge’is, New Yorgis, New Jerseys ja Washingtonis ühtekokku tosin, kusjuures igal pool olid nad kuulajate ees kahekesi. Luuletaja esitas tekste põhiliselt mõlemast luulekogust, kui aga kuulajaskond koosnes eesti kogukonnast, siis ka muud.
Silver Sepal oli kohvris oma suvel ilmunud debüütplaat «Mis asi see on?». Hea, et mitte üks eksemplar, vaid ikka rohkem. «Võtsin neid suure hunniku kaasa ja neist jäi puudugi,» ütles ta.
Juba ammu oodatud
Kuu aega väldanud ringreis möödus meeldivalt. «Me ei teadnud, mis publik seal meid ees ootab ja kuidas vastu võtab, aga kõik läks üle ootuste hästi,» ütles muusik. «Oli tunne, et meid on juba ammu sinna oodatud.»
Silver Sepale jäi mulje, et kuulajatele olid nende esinemised meelepärased just seetõttu, et külakostiks kaasa võetud luule ja muusika on otsapidi ühendatud eesti pärimuse ja ajalooga.
«Mind huvitas Torontos ja Ühendriikides kõige rohkem juurte küsimus: kuidas inimesed elavad uusasustusmaal,» rääkis ta. «Meie esinemiste tagasiside näitas, et vajadus oma juurtega sügavamalt kontakti saada on väga suur. Tundsime, kuidas meie muusika ja luule abil jõudsid inimesed ka enda juurtele lähemale.»
Põhilise instrumendina oli kaasa võetud vanast võrguhargist tehtud naelapill ja looper, mis teeb selle ainulaadse pilli hääled võimsamaks ja ühtlasi kaugemale kuuldavaks.
Piiriületusel ei tekkinud muusikul pahandusi, kuigi tema enda tehtud instrument on suure lapse pikkune ja näeb turritavate naeltega välja üsna ohtlik. Naelapill raputas kõiki saale: inimesed olid vaimustuses, et selline uskumatu pill võib olemas olla.
Selja taga ja ees
«Kaksteist esinemist on seljataga. Meid käis kuulamas umbes 700 inimest. Paljud ütlesid, et meie esinemisi oli raske žanriliselt määratleda – segu luulest, laulust, proosast, pillimängust, tantsust ja jutuvestmisest,» kirjutab Kristiina Ehin blogis vuhisevpilv.wordpress.com.
Ta meenutab, et akadeemiliste kõrval oli mõni esinemine isegi selline, et keegi ei jäänud istuma ning pidu ja tants ei tahtnud lõppeda.
Õige pea võib Kristiina Ehinit ja Silver Seppa näha ühiselt luulet lugemas, pilli mängimas ja laulmas Kloostri Aidas ja Koidula majamuuseumis. 20. novembril esineb Silver Sepp üksi Tartu folgiklubis.
Luuletõlge võib tuua Londonist auhinna
Kristiina Ehini luulekogu «1001 Winters – 1001 talve» (pildil), mille on tõlkinud Ilmar Lehtpere ja välja andnud The Bitter Oleander Press, valiti Briti Poetry Society Popescu auhinna üheks kandidaadiks.
Lehtpere hinnangul on Popescu auhind inglise keeleruumi kõige mainekam tõlkeluulepreemia. Auhind määratakse iga kahe aasta tagant Euroopa parimale inglise keelde tõlgitud luulekogule.
«On ime, et kirjastaja märkab ja tahab vahendada kellegi luulet üle ookani, üle keelepiiride,» märgib Kristiina Ehin blogis. Samas avaldab ta tänu tõlkijale Ilmar Lehtperele nii luuletõlgete kui ka äsjase Põhja-Ameerika reisi korraldamise eest.
Aastal 2007 võitis Briti Poetry Society Popescu preemia Kristiina Ehini luulekogu «The Drums of Silence» («Vaikuse trummid»). Selle on samuti tõlkinud Ilmar Lehtpere.
Tänavune võitja kuulutatakse välja 29. novembril Londonis. Ehini kõrval on võimalike auhinnasaajate hulka nimetatud tõlketeosed, mille originaali on kirja pannud prantslased Arthur Rimbaud, Stéphane Mallarmé ja Hélène Dorion ning albaanlane Luljeta Lleshanaku, kreeklane Homeros ja galiitsialane Manuel Rivas. (TPM)